Umbes kuu tagasi olin koos kahe teise naisega ühele maalikunstnikule aktimodelliks. Üks meist kolmest, kõige noorem ja ka paremas vormis, ei nautinud protsessi, ta häbenes oma kaunist keha ja leidis endas vaid vigu. Kuigi ta pärast tunnistas, et see kogemus oli talle mõneti vabastav, siis ilusaks ja ligitõmbavaks ta end ikkagi ei pea. Tema ideaaliks on ta ise nii paarikümmend aastat tagasi. 

Paraku tunneme me kõik neid inimesi, või oleme ise need, keda loodus on võimsalt õnnistanud, aga enda jaoks ei olda mitte kunagi piisavad, täiuslikud. On nii palju naisi, kes päevast päeva mõtlevad sellele, kui koledad, paksud ja vanad nad on. Naised on üldse oma keha suhtes väga kriitilised, väline surve näha välja noored ja superkaunid on suur. Ka mina tunnen seda survet iga päev. Aga see, kui palju selline ühiskondlik nõue ilus olla minu elukvaliteeti mõjutab, see on küll vaid minu otsustada.

Hästi valitud ja õiges mõõdus pesu, kaunis kleit ja hea makeup kaunistab iga naist ning varjab ka paljut sellest, mida varjata tahetakse. Aga mingil hetkel oleme me ikkagi päris alasti, meie partner näeb hiljemalt hommikuvalguses seda, kes me tegelikult oleme ja siis saab meie ainus aksessuaar olla enesekindlus, enda keha ja seksuaalsuse aksepteerimine sellisena, nagu see sel hetkel on. 

On normaalne, et me oleme vahel enda välimuse suhtes kriitilised. Ka kõige suuremad oma keha sõbrad on seda. Samamoodi me otsime mingil hetkel teiste kinnitust, kas me oleme piisavalt head ja kõik me võrdleme ennast ka teistega. Seegi on täiesti inimlik ja mõistetav senini kui teiste tunnustus on ainus, mis meil hea enesetunde toob. Mulle meeldib suhtumine, et “tee oma eripärast edulugu”, st tõsta esile kõike, mis Sulle endas meeldib ja ka seda, mis on eriline, tavapäratu. Õnneks toetavad meid sellel teel ka järjest enam leviv “armasta ennast igasugusena”, kõik need #bodypositive #sexpositivity #lovemybody paisutavad kindlasti enesehinnangut.

Aga siiski pole enamikel inimestel piisavalt ausaid võrdlusmomente reaalsete, lihast ja luust inimestega. Paljudel pole tegelikult mitte mingisugust laiemat ettekujutust, kuidas inimeste kehad päriselt välja näevad. Kus me neid üleni paljaid inimesi siin Eestis näeme? Spordisaali ning ujula pesuruumis, mõned vabameelsemad sõpruskonnad ühissaunas, näeme ka oma seksuaalpartnereid (sadu neid reeglina ju pole), mõnda sõbrannat, vahel ka pereliikmeid, vahel… selle kolme punkti taga on meedias loodud kuvand, idealiseeritud ettekujutus, millised on “ilusate” naiste rinnad, puusad, pepu. Kõik enesekriitikud võrdlevad end nendega, keda päriselt olemas ei ole. Ajakirjades, reklaamides ning sotsiaalvõrgustike lehekülgedel loodud kuvand on alati ilustatud – õige rakurss, valgus, professionaalne makeup, Photoshop ja filtrid on iga teadlikult valitud foto taga. Meie ühiskonnas pole kahjuks toetavat ausat, avatud ja aktsepteerivat suhtumist inimkehasse. Ja kasvõi seetõttu ma ei arva, et iseenda armastamine alati üleliia lihtne on. 

On asju ja olukordi, mida me muuta ei saa, ikkagi peame me ju edasi elama, iseenda kehas ja emotsioonides. Naise välimuse ideaalid on alati olemas olnud, need on vaid ajas muutunud. Aga meie tuleme siia ellu just nii nagu tuleme – kindla kehatüübi, pikkuse, nahavärvi ja kõige muu meile ainuomasega. See on ainus materjal, millega meie saame töötada. Minu meelest on võrratult targem teha seda tänutundega olemasoleva eest, leppides oma unikaalsusega ning kohanedes ka sellega, milliseks elu on meid muutnud. See on otsus olla enese vastu päris aus ning seeläbi aktsepteerida ennast kogu oma ilus ja valus. Otse öeldes, probleem pole iial, millised on Sinu rinnad ja pepu vaid see, kuidas Sa neisse suhtud.

Kui Sa vaatad naisi tänaval, poes või kus iganes –  elamise rõõm ja sisemine sära on kohe näha. Ja see on väga ligitõmbav. Ükskõik milline kaunitar keegi ka väliselt on, meelde jäävad vaid need, kes on ise õnnelikud. Enesearmastus on väga ligitõmbav, nii naiste kui meeste puhul. Ja kuigi ma ei usu, et kuskil on mingi enesearmastus paradiis, kuhu me kõik peaksime välja jõudma, siis fakt on see, et need, kes on endaga rahul, elavad palju paremat elu. Ja otse loomulikult soodustab see lõdvestunumat ja mõnusamat hoiakut ka kõige intiimse suhtes – seksuaalne õnnelikkus on korrelatsioonis sellega, kui vabalt ennast alastiolekus tuntakse. 

Mäletan üht suhet oma noorusest kui olin koos endast kümmekond aastat vanema mehega, kelle jaoks pea kõik minus oli muutmist vajav. Sa võid küsida, mis meid siis sidus – mina olin heast perest pärit pikajalgne blondiin ja tema oli edukas ning rikas. Klassikaline klišee, mis meid kumbagi õnnelikuks ei teinud. Lisaks sellele, et ma oleksin pidanud olema veel saledam, palju tagasihoidlikum, käima teisti riides, vähem naerma ja mida kõik veel, olin tema jaoks seksuaalses mõttes küündimatu. Mina, kel polnud iial olnud ühtegi seksuaalset tabu ja probleemi! Nüüd tagantjärele ma muidugi adun, et põhjus meie kehvas voodielus ei peitunud minus, aga tollal sain sellised hingehaavad, et suhte lõppedes pidin päris põhjalikult elu põletama, et kadunud enesehinnang tagasi saada. Ma ise arvan, et just tänu sellele kogemusele otsustasin, alateadlikult, et mitte kunagi enam ei pea ma endaga rahul olemiseks meeldima kellegile teistele. 

Kuigi ma ei vaja oma enesehinnangu tõstmiseks komplimente, siis kellegiga voodisse minnes ma tahan tunda, et meeldin. Nii nagu ma isegi alati näitan, et partner mulle meeldib. Minu jaoks on see viisakas, elementaarse suhtluse osa. Ma tean, et kõik inimesed nagunii seksuaalselt ei sobi. Ei sobi parameetritelt ja vaibilt, ka seksuaalsed soovid võivad olla väga erinevad. Ja seda kõike ka siis kui algul on võimas vastastikune tõmme. Aga kui pärast ühist ööd selgubki, et ootused olid kõrgemad kui tegelikkus, siis oma pettumust väljendavad minu meelest vaid emotsionaalselt ebaintelligentsed või lihtsalt õelad inimese. Ma ise ei näe kunagi põhjust kedagi alandada ja arvustada sellepärast, et me ei sobinud. Lihtsalt rohkem pole meil põhjust enam voodis kohtuda.

Mina armastan iseennast, oma seksuaalsuses ja kehas, see on ainus, mis mulle loeb. See ei tähenda, et ma ei püüdle paremuse poole, et olen endaga alati rahul. Ei ole, aga see on edasiviiv rahulolematus, mitte ennast mahategev. Ma ei lepi põhimõtteliselt pikalt sellega, kui hedonistlik elustiil mu füüsilise või vaimse vormi madalseisu viib, samuti tegelen teadlikult oma seksuaalsuse arendamisega ning luban endale kogeda väga erinevaid intiimseid praktikaid. Mitte keegi ei saa samaaegselt ennast kritiseerida ja kiita ka. Mina olen teadlikult valinud enese kiituse tee ja kui seisan näiteks alasti peegli ees või vaatan seksides oma kallima silmadesse, siis tean, et olen  väga ilus ning ihaldusväärne.

Ma kasutan veel võimalust loo alguses mainitud kaasmodellile midagi soovitada: kullake, mine järgmisel suvel mõnele nudistide beachile, neid on Euroopas omajagu. Mine näiteks Berliini. Seal on üks Saksamaa kuulsamaid FKK alaga rand (Freikörperkultur Strand/nudistide rand) Wannsee. Kui soovid midagi vaiksemat, siis Müggelsees või Habermannsees on ka FKK piirkonnad. Ning kui suvi tundub liiga kaugel olevat, siis mõnus nude spa keset Berliini on Vabali. Keni ja Barbiet Sa seal ei kohta, aga nähes inimesi kogu oma ilus (ja valus) on tohutult vabastav. Peaasi, et Sa aksepteeriksid ennast iseendana ja seeläbi oleksid õnnelikum. Muuseas, see kes armastab ennast ei pea kartma rivaale – kas selles lauses ei peitu juba kõik maailma võimalused?

Foto https://www.spencertunick.com

Kolumn ilmus pisut lühendatud kujul ka 2019 aasta septembrikuu Buduaaris.