Täiesti alasti

Mõned ajad tagasi lahkusid teispoolsusesse minu ülikooliaegne kallim ja gümnaasiumi pinginaaber. Me olime elus küll kaugeks jäänud, aga ometigi olid nad omal ajal ühed olulised teemärgid minu jaoks. Ma olengi viimasel ajal mõelnud neile ootamatult tihti, ja leinanud. Mitte ainult neid, vaid ka teisi, inimesi, keda minu elus enam pole. Ma poleks iial arvanud, et tunnen ka aegu hiljem midagi niisugust, et tunnen sellist kaotusvalu.

Ma ei räägi ainult surmast. Kui hea sõbraga kaugenesime, oli samasugune mahajäetuse tunne. Tavaliselt mõtleme me leinast kui keegi meile tähtis lahkub elust, aga tegelikkuses kogeme samasuguseid emotsioone igasuguste muutustega kohanemise ajal. See võib olla romantilise suhte lõppemine, sõpradest, vanematest või lastest lahkumineminek, kodust lahkumine, lemmiklooma kaotus, haigeks jäämine, püstitatud eesmärgist ilmajäämine – kui meie elus on läbi saanud mingi oluline etapp või suhe siis me leiname samamoodi. Ning väga sageli elame läbi kogu leinamise protsessi, kuhu kuuluvad mõistmatus, viha, pettumus, kurbus ja leppimine. Hull on siis kui me kuskile sel teekonnal “kinni jääme” või kõike vajalikke etappe läbi ei tee. Siis me kannatame, eelkõige ise ja vahel ka sel moel, et rikume pikaks ajaks oma edaspidise võimaluse õnnelik olla.

Mina pole kaotusvaluga leppimises kunagi osav olnud, vastupidi, olen hoopis maailma parim “uste sulgeja”. Kui miski saab läbi, olen hirmuäratavalt kiiresti edasi liikunud ja sulgenud oma seljataga kõik (südame) uksed – emotsioonide, iseenda, aga ka mahajääjate ees. Olen lükanud tundeid ja inimesi endast eemale, arvates, et nii on minul lihtsam olla, lihtsam edasi elada. Ning sel moel toimides olen toonud ka teistele suurt valu ja mittemõistmist. 

Täna ma siiski enam nii ei tee. Vastupidi, ma luban endal mäletada kõiki, kes mind on kuidagi puudutanud. Ka neid, kellele mõtlemine on … keeruline. Ma olen adunud, et kõik kogemused, ka negatiivsed ja kurvad kogemused – kui need täna uuesti läbi tunnetada, siis saan need ka oma tänases tarkuses “ülekirjutada”. Ja sel moel sõlmida oma hingehaavadega rahu. 

Kui ma kohtan kedagi, kes elab nagu oleks ta ainus inimene maailmas, siis tean, et see on pelgalt näitemäng. Me oleme oma elujuhtumistest ning eelkõige teistest inimestest palju rohkem sõltuvad kui enamasti endale tunnistada tahame. See sõltuvus tekitab meis tunde, et iga muutusega, iga lahkumisega kaotame justkui osakese iseendast. Salamisi loodab ju igaüks, et keegi mäletaks, et ta oli üldse olemas. 

Mu poeg loeb praegu Antoine de Saint-Exupéry „Väikest printsi“ ja mina ka, üle paljude aastate. „Sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled,“ tuletab mulle meelde üht inimeseks olemise suurt seadust: kui lubad kellegi oma südamesse, kui annad talle lootust, siis ei saa Sa temast enam niisama loobuda. Sest kõik keda oleme vaadanud läbi oma hinge, kasvõi hetke, ei kao kuhugi.
Selles lauses on suur oluline sõnum igaühele – me kõik oleme kellegi jaoks tähtsad. Me kõik oleme jätnud endast maha jälgi, mis on kellegi jaoks olnud mingil hetkel olulised ja need jäljed ei kao kuhugi. Meie ei kao kuhugi! Seda on nii hea ja õnnistav teada ning samas on see nii suur vastutus. Meie vastutus nende ees, kes on meie jaoks olnud olulised.
“Kuna me oleme armastajateks loodud, siis me peaksime kirjutama ainult armastuskirju. Ka siis, kui me oma vaenlasele kirjutame,” on isa Vello Salo öelnud.
Sina oled armastajateks loodud ja just seepärast 
võiksid lubada endale igatseda kõiki, keda taltsutanud oled! Ja tänada neid inimesi – selle ühise aja eest, tehtu või tegemata jätmiste eest, öeldud sõnade ja kindlasti ka nende eest, mis ütlemata jäid, kõige eest.
Ning paluda südamest andeks ning ka ise andeks anda. 
Ja lõpuks andestada ka iseendale. 

P.S. Küllap oled märganud, et ma suurt ei kirjuta enam. Blogiga on 2 aastat täis ja ma tõesti hetkel ei tea, kas ja kuidas edasi. Ausalt öeldes ma olengi selline “kaheaasta” inimene – see tähendab, et umbes niikauaks jagub mul vaimustust, ideid ning tegutsemistahet ja siis … ma ei ole enam rahul. Asjad, mis on rõõmustanud, inspireerivad vähem. Ei ole enam tavapärast hoogu ja energiat, ma pole õnnelik. See pole depressioon, pigem lihtsalt tüdimus, väsimus, igavus. See on lein. Ja võimalus võtta aega mõistmaks, kuhu ma õigupoolest teel olen.

Kuid minu  2019  aasta viimane Buduaari kolumn on juba ilmunud, kohe-kohe ka poes saadaval. Kui oodata jaksad, siis blogis saad seda lugeda kunagi detsembris.

Foto on teinud taaskord suurepärane Rene, see on midagi meie “nude” sarjast. http://www.rene.com.ee. 

One thought on “Täiesti alasti

  1. Blogi jätkamiseks pead kindlasti oma sisetunnet jälgima, siin lugejaskonna keelitused ei aita. Mõlemal juhul soovime sulle ju parimat, et iseendaga hingerahus elada saaksid. Senikauaks kui end siia väljendama jääda otsustad, on sul ka jälgijad olemas. Samas kui tunned et on aeg pausiks, jääme su lugusid, vaatenurki ja muid nurjatusi tulevikus ootama.

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s