“Üheöösuhted ei peagi meelde jääma” ütleb mu hea naiskolleeg ja minuga ongi nii. Ma tean, et mul on neid elus olnud, aga… ma ei mäleta neist peaaegu midagi. Tavaliselt tulebki üheööseksi ette siis kui inimesed pole suhtes. Isegi halvas paarisuhtes olles on omajagu pidureid, mille tõttu juhuslikesse afääridesse lihtsalt ei minda. Pigem luuakse siis klassikalisi kõrvalsuhteid valitud inimestega, luuakse selleks, et väljakannatamatu üksindustundega oma kooselus toime tulla.
Kindlasti pole üheööseks nende jaoks, kes otsivad sügavust, suhet ja armastust. Aga kuidas mõtlevad need, kelle jaoks seksi ja armastus vahel ei pea alati olema võrdusmärk? Ma rääkisin paari naise ja mehega, kellel on olnud omajagu üheööafääre ja adusin, et mõlemad sugupooled suhtuvad sellesse ühtemoodi. Põhiline, mida kõik rõhutasid, et nad on võtnud seda ainult kui seksi ja mitte kunagi eeldanud või isegi soovinud midagi rohkemat. Eesmärk on võimalikult hästi seksida uue huvitava inimesega, lihtsalt seiklus ja lõbujanu. See ei tähenda, et pärast ühist ööd pikemat suhet ei võiks tekkida, vahel tuleb sedagi ette, aga loota ja oodata seda on mittevajalik. Põhjust hiljem põdeda on olnud vaid juhul kui seks oli pettumustvalmistav. Aga kuna õnneks ei pea enam kohtuma, siis võetakse seda kui lihtsalt kogemust ning … unustatakse.
Kuid üldiselt isegi püsisuhteta naised oma üheööseiklustest eriti rääkida ei taha. Lähimale sõbrannale ehk küll, aga hommikul tööle minnes oma eelmise õhtu seksuaalsest vallutusest kolleegidele kindlasti ei kuulutata. See igivana suunis naistele, et “ära iial seksi esimesel kohtingul” on minu meelest ikka veel sama elujõuline kui aastakümneid tagasi. Ega see reegel üheöösuhteid olematuks tee, lihtsalt naised kahetsevad neid rohkem ja intensiivsemalt kui mehed. Minu meelest on see puhas topeltmoraal, kus mehed võivad lustida nii kuis soovivad, aga kui naisele meeldib samamoodi kohustustevabalt seksida, siis on nemad kohe litsakad. Ma ei suuda mõista mehi, kes suhtuvad naisesse halvasti vaid seetõttu, et see juba esimesel kohtumisel voodisse läks. Nemad ise tegid ju sama! Sedatüüpi seksistlikke silmakirjatsejaid poleks vaja tõsiselt võtta ja nende peale oma aega raisata. Just sellised sotsiaalsed normid ja topeltstandardid survestavadki naisi oma seksuaalsust häbenema ja mõjutavad seetõttu seksuaalelus tehtavaid otsuseid ning see on tunda paraku igas teises magamistoas.
Kui Sa nüüd arvad, et ma propageerin üheöösuhteid, siis oled valesti aru saanud. Ma ei valiks üheöösuhet kui mul oleks võimalus valida seks püsipartneriga, ideaalis armastatud inimesega. Aga kui oleksin suhtevaba, siis ma tean, et olen piisavalt muretu ja vallatu, et huvipakkuva mehe või naisega ka esmakohtumisel seksida.
Miks ma seda siis teeksin?
Põnevus, seiklus, meelelahutus, uudishimu, uued kogemused, elamine praeguses hetkes, nauding ilma ühegi eelarvamuse ja ootusteta – midagi, mille tarbimiseks ei pea süümepiinu tundma.
Selleks, et asap proovida seksuaalset sobivust ligitõmbava mehega. Mul on omad parameetrid ja isegi kui intellektuaalne sarnasus on suur, aga kui seda voodis ei ole, siis – hüvasti. Siin ei tee ma ühtegi kompromissi, mitte kunagi enam.
Võib seksida ka nendega, kellega suhtepotensiaali pole. Kui algusest peale on selge, et te inimestena ei sobi (näiteks suur vanusevahe, intellektuaalne erinevus, elukogemuse erinevus), aga seksuaalne tõmme on, siis on ainet vaid üheöösuhteks.
“Plaaster haavale”, nii nimetas seda minu üks sõber. Üheöösuhe või väike seksiseiklus pakub hetkelist unustust rasketest tunnetest. See ei asenda küll kunagi emotsionaalselt turvalist ja kindlatel alustel paarisuhet, aga pakub lohutust. Ja see on igati okey.
Kõige tähtsam – meeletu füüsiline külgetõmme, midagi nii peadpööritavat, kus kaks inimest näevad vaid teineteist, ere seksuaalne iha. Ma mäletan elu lõpuni kahte meest, kelle puhul esmakohutumisel kogu kaine mõistus ennast nii välja lülitas, et voodisse minek oli ainus võimalus üleüldse. Üks neist jäigi vaid üheöö kireks (minu enda valikul muuseas), teisega olin umbes pool aastat (seksi)suhtes. Kas ma kahetsen – absoluutselt mitte, vastupidi, ma kahetsen neid kordi, kui ma alalhoidlikusest sellisele külgetõmbele “alla ei kirjutanud”. Midagi sellist juhtub elus nii harva, et ma ei väsi iial seda otsimast.
Ma arvan, et tuleb avasüli võtta vastu kõik hea, mis elu pakub. Kui on õige hetk, tunne ja inimene, siis ma ütlen alati “jaa”. Ka täna.
Foto: Ruslan Lobanov
Kolumn ilmus 2019 juulikuu Buduaaris
margitmeikar 