Minu mees elab kui kommipoes – kõik tema seksuaalsed soovid ning unelmad on alati täidetud. Ma tean veel mitmeid paare, kellel kodus sama jutt – üksteisele pakutakse seksuaalses mõttes kõike head, mida igatsetakse või siis juletakse soovida. See on ideaalne (seksuaal)suhe, välja arvatud üks nüanss – ühel hetkel muutub see, mis on käeulatuses, iseeneseksmõistetavaks, isegi tavaliseks. Mõtle, kui Sinu ees on kogu kommipoe valik – trüflid, lutsukad, batoonikesed, šokolaad, sefiir jne, siis vajad Sa sellest enamasti vähe, vaid natukene, et argipäev magus oleks. Seksiga on samamoodi – kui kõik on lubatud, siis tegelikud igapäevased soovid on tagasihoidlikud. 

Mulle kirjutavad sageli mehed, kes on hädas, et nende partner on seksuaalses mõttes liiga piiratud, igav ja raamides. Ja küsivad nõu, et kuidas oma kallimat avada, kuna pinged seksuaalelus on hakanud üle kanduma ka mujale. Need mehed ei ihale kusjuures midagi üleliia erilist või piiremurdvat, lihtsalt rohkem mängulusti. Mõni naine on ka sama rääkinud, aga enamasti on mulle kirjutavate naiste seksuaalteemad seotud pigem iseendaga kui liiga vaoshoitud mehega. 

Ma küll püüan mõista neid naisi ja mehi, kes oma seksuaalsust selmääral kammitsevad, et ei anna endale (ning seetõttu sageli ka partnerile) võimalust kogeda midagi uut, teistsugust. Aga ma tean samas, et paarisuhte seisukohalt see jätkusuutlik pole – osad nende kaasadest loovad kõrvalsuhteid kus ihad rahuldatud saavad, teised elavad oma soove maha surudes, aga mõlemal juhul saab suhe haiget.

Meie seksuaalsust mõjutab palju – perekond, kasvatus, uskumused, kultuur, meedia, sõbrad, kogemused ja tervis. Need, kes on üleskasvanud teadmises, et kõik seksi puudutav on põlastusväärne või lihtsalt piinlik, võtavad kahjuks selle häbi- ja süütunde oma ellu kaasa. Aga see ei tähenda, et seda suhtumist muuta ei saaks. Kõige tähtsam on mõista, kus oma seksuaalsel teekonnal parasjagu ollakse ja kes üldse seksuaalses mõttes ollakse. Ning see teadmine sõltub vaid igaühest endast, mitte partnerist või millestki muust välisest. 

Tegelikult on see lihtne – mida rohkem ennast tunned, seda rohkem saad ise oma seksuaalelu kogemusi ja kvaliteeti kontrollida. Selline isiklik turvatunne julgustab ka eksperimenteerima, riske võtma ning uusi kogemusi saama. Kui Sa oled endaga rahul ja õnnelik, saad seda teisele pakkuda. Ja kui koos on kaks õnnelikku ja enesekindlalt inimest ning kui üksteist usaldatakse, siis saab sellest tekkida mõnus turvaline suhe, mis annab paarile võimaluse kogeda ja katsetada soovi korral väga erinevat sorti seksi, ja nii et mõlemad on rahul. 

Minu meelest on just siin iga paari hea seksuaalsuse võti – peab saama oma partneriga avatult oma unistustest ja soovidest rääkida ja peab olema eelarvamustevaba, et üks või teine viis seksida mõjub suhtele halvasti. Ei mõju midagi, tugevat suhet seksikatsetused ei kahjusta, vastupidi – mängulisus, avatus ja erootika hoopis liidavad ning võimendavad kõike, loovad veel suurema läheduse.

 Seks on meeskonnamäng. Harva elus on partnerid/meeskond kogu aeg samal lainel, aga ega seetõttu laiali minda. Nagu igas heas meeskonnas, võiks ka oma seksmeeskonnas küsida kolm olulist küsimust:

Kas me tahame olla ja tegutseda koos, ühiste eesmärkide nimel?

Kas meie omavahelised suhted on head ja me arvestame teineteisega?

Kas meil koos on piisavalt kogemust ning tarkust oma eesmärkide saavutamiseks?

Kui partnerite vastused on sarnased, siis –  “taevas on vaid piiriks”. Ja seda võiks uskuda ka neil aegadel kui omavaheline seksuaalelu on täielikus madalseisus. Iga muutus algab sellest hetkest kui paarisuhte seksuaalsed probleemid sõnastakse kui meie-probleem, kui tunnetakse end võrdsete partneritena. See tähendab, et keegi pole milleski süüdi ja mõlemad pooled tahavad koos, aga samapalju ka iseendas, otsida positiivseid lahendusi oma seksuaalelu parandamiseks. Alles siis saab muuhulgas ka partneri erinevate seksisoovide ja -vajadustega lihtsamini, uudishimuga kaasa minna, siis ei tajuta neid survestamisena. Elu on näidanud, et head ühises seksuaalsuses kulgevad paarid harrastavad pikas perspektiivis vaid neid praktikaid, mida mõlemad naudivad. Aga selleks, et kõike seda mõnupakkuvat teada saada, juletakse ka koos piiridest välja astuda, tabusid ületada.

Ma mäletan oma praeguse suhte algul, kuidas Mees ühe või teise seksuaalse praktika kohta ääriveeri uuris, kas see võiks mulle ka sobida. Jutuks tuli minu mõistes ei midagi väga tavatut, aga tema jaoks olid need asjad ennem olnud kättesaamatumad kui ta oleks soovinud. Kõikvõimalikud ekstreemsemad fantaasiad jõudsid meie ellu ehk alles aasta-pooleteist kooselu hiljem, aga kuna me olime eelnevalt seksist niipalju rääkinud ja niipalju seksinud, siis oli see asjade loomulik käik. Muuseas, minul ei ole mitte ühtegi seksuaalse praktika kogemust, mille proovimist ma kuidagi kahetseksin. Kõik arusaadavalt ei meeldi, ei huvita või ei eruta ühtemoodi, aga rohkem veel olen õppinud ennast tundma, ennast rohkem kehtestama, laiendanud iseenda piire, avastanud uusi võimalusi ja kõige tähtsam – meeletult nautinud.

Mis Sa arvad, palju me täna Mehega voodis katsetame ja midagi uut proovime? Väga vähe, korra paari kuu kohta ehk. Igapäevaselt puudub selleks vajadus, kuna sisseharjunud seks oma mõnetises rutiinsuses on sama võluv ja nüansirikas. Aga samas me mõlemad teame, et iga fantaasia on vaid käesirutuse kaugusel ning see teadmine hoiab meie seksuaalsuhte alati värskena. Me elame jätkuvalt selles ühises “kommipoes”, olles väga uudishimulikud ja avatud kõike uut maitsma, aga samas olles truu vanadele äraproovitud lemmikutele. Kõlab ju magusalt?

Repro: Terry Rodgers http://www.terryrodgers.com/