Kuidas Sulle tundub, kas naised joovad liiga palju? Statistika ütleb, et mitte väga, aga tegelikkus on hoopis teine. Ma lobisesin tunnike ühe veinipoe müüjaga ja selle aja jooksul olid ainsad kliendid naised, kes ostsid pudeli või kaks. See ei pruugi samas midagi tähendada, ju oli see selline naiste poeskäimise kellaaeg. Küll aga kuulsin temalt, et on naisi, kes häbenevad, et on veinipoe püsikliendid – nii on ju müüjale näha, mida ja kui sageli nad ostavad (nagu see muidu talle näha poleks). 

Miks naised joovad? Kus on piir kui joomisest saab sõltuvus? Kas pudel veini või mõni muu joovastav jook on parem valik kui unerohud ja rahustid? Kas ja kuipalju me peame end piirama üldlevinud surve tõttu, et naistel ei sobi juua?

Kui vaadata ükskõik millist mitme naispeaosatäitjaga filmi või seriaali – naised joovad, koos ja üksinda, ja palju. See ongi päris elu, ka Eesti vinoteegid, lounge’id ja ööklubid on täis napsutavaid igas eas naisi. Tavaline on see, et tullakse reedel või laupäeval sõbrannaga välja või minnakse teineteisele külla ning koos juuakse ära pudel või rohkem. Juuakse samadel põhjustel, miks mehedki – alkohol on kõige odavam, käepärasem ja kiirem tujuparandaja, mõnus lõõgastusvahend ja suhtluspinge mahavõtja.

Kuigi sellist naiste seltskondlikku napsutamist võetaks järjest iseenesestmõistevamalt, siis üldine hoiak seab jätkuvalt piirid – naine ei tohiks juua niipalju ja nii sageli kui mees. Just seetõttu naised pigem varjavad, kuipalju joodud sai. Naisena on häbi tunnistada, et jood ja jood rohkem kui tundub mõistlik. Minul vähemalt on küll.

Nii nagu mehigi, on palju naisi, kes kodust väljas joomas ei käi, mis iganes põhjusel siis. Siin on erinevus vaid selles, kui avalikult seda kodus tehakse. Tavaliselt mees ei varja oma napsutamist, aga naine sageli küll. Suhtes olev naine avab pudeli(d) enamasti üksi, oma magamistoas näiteks, kuna naise avalik joomine pole paljudes peredes aksepteeritud. 

Joomise piir saab ületatud siis, kui inimene oma eluga enam hästi toime ei saa. Kui hommikul ärgates autorooli istuda oleks kuritegelik. Kui kõik ümbruskonnas teavad ja omavahel räägivad. Avalik suhtumine joodikust naise suhtes on ju kordades kriitilisem kui meeste osas. Tean mitut tuttavat, kes on selle piiri ületanud. Näiteks ammune sõber Veronika astub alati kaks sammu tagasi, kui me kohtume. Ma ei saanud algul aru, mis toimub, aga siis meenus – ta ju joob, juba hommikul on tal lõhnad küljes. Mõtlen vahel, et meil on ühevanused lapsed ja kuidas nad hakkama saavad. Aga sinna see mõte jääb, ebamugavustundega. Parem kui me ei kohtuks tegelikult.

Või siis algkooli õpetaja Anneli elab joomatsüklist tsüklini. Tema koolis kõik teavad seda, aga kuna kainel perioodil pole armsamat õpetajat, kolleegi ja inimest, siis need kolm pikka “haiguslehte” aastas on senini veel aksepteerivad.

Ka väikevalla poliitik Maret joob iga päev ning hakkab hilistel õhtutundidel kolleegidele ja alluvatele helistama või siis segasevõitu meile ja sotsiaalmeedia postitusi jagama. Kohalikud küll naeruvääristavad omavahel vesteldes tema käitumist, aga samas midagi ette võtta ka ei saa – Maret on koalitsiooni vajalik liige. 

Juuksur Katrin küll ei joo, aga juba aastaid on tema igapäevamenüü osaks Xanax jms rahustid. Tema ravimisõltuvus polnud alul eriti märgatav, aga nüüd on aeg oma töö teinud – kõlab küll karmilt, aga ta olek muutub järjest ebaadekvaatsemaks ja suhtlemine temaga on paras piin, paljud kliendid tema salongist mujale läinud. Ma isegi.

Mina ise nädala sees (lapsed, töö, muud kohustused) reeglina pudelit ei ava. Aga ka mul on olnud elus periood, kus pudel veini õhtu jooksul oli norm. Oma abielu viimastel kuudel jõin igal õhtul umbes nii palju. Mul oli kohutavalt keeruline tööaeg, lootusetu olukord kodus, kõik oli halvasti – ma sõin ja jõin. Selleks, et magada, et end natukenegi paremini tunda, et üldse hakkama saada. Ma olin hirmul, üksi ja hädas. Tagantjärele mõeldes võis see olla ka depressioon, aga mina lahendasin oma probleemi sel moel. Ja põdesin lisaks muule ka selle pärast, et napsutan.  Minu “joomisperiood” lõppes siis kui tegin otsuse elus edasi liikuda. See nõudis niipalju kainet mõtlemist, planeerimist, igapäevase ümberkorraldamist, et veinise peaga poleks ma selmoel õnnestunud. Ma küsisin muuseas abi ka – oma vendadelt, isalt ja mõnelt sõbralt.

Mu armas sugulane joob igal (tõesti igal) õhtul klaasi veini kui peab järgmisel hommikul autoga sõitma ja kui ei pea, siis joob pool pudelit. Ning mõnel peol joob koguni kaks pudelit. Aga pole olemas temast toimekamat ning sportlikumat naist, ta teab oma mõõtu. Ja miks ta peaks end piirama? Rõõm ja nauding on on ju piisav vabandus teha kõike, ka seda, mida peetaks paheks. 

Mullegi meeldib reede õhtul avada mulliga valge vein. Ja sageli see esimeseks ei jää. Teine suur lemmik on džinn toonikuga, ning vahel üks peenem konjak ka. Mina joon peolustist ja enamasti seltskonnas. See on mõnus, vabastav ja inspireeriv – mõnigi hea mõte ja tegu on nii alguse saanud. Kuid tähendusrikastel hetkedel olen hakanud järjest vähem jooma, chill on ju nagunii, kuid emotsioonid on kainena teravamad, tahaks rohkem kohal olla. Muidu on pärast kahju, et mäletan toimunust vaid voogu mitte nüansse. Vähemoluline pole ka see, et üle ühe päeva suurt pidu enam ei tee – ei jaksa, ei taastu enam ära. Paistes silmad, jumetu nahk ning halvastihoidvad juuksed on paratamatus minu vanuses. Kehakaalust ei hakka rääkimagi – piduderohke perioodi järel on kitsamad kleidid ilmselgelt liiga kitsad.

Olen sageli mõelnud, et elus on tasakaalu üldse üsna keeruline hoida. See on nagu köiel kõndimine – paigal seista ei saa, aga suure hooga edasi tormata ka mitte. Vaid parajas liikumises suudad joonel püsida. Ja aegajalt võiks võtta hetke, et mõelda, kuhu ja milleks üldse teel ollakse. Sama on joomisegagi – mõtle, miks Sina jood? Ja kas pidutsemisrõõmust pole äkki saanud elukurbus või millegi muu aseaine?

Repro Harumi Hironka https://www.instagram.com/harumi_hironaka/?hl=en