Ma tean, et oleksin juba ammu pidanud kirjutama armastusest, oma uue elu algusest. Ometigi – mul on armastusest alati olnud rääkida palju keerukam kui näiteks seksist. Isegi sõnal “armastus” on minu jaoks olnud teatud keeleline taak küljes, “iha, kirg, armumine”, need on lihtsad ja rõõmsad sõnad, aga “armastus”, see on suur ja kohustav. See on midagi raskepärast, mida öeldes olen pidanud end alati hetke koguma – liiga tõsine ja paljuütlev. 

Igaühe elus võib olla pöördelisi aegu mis muudavad kõike. Aegu, peale mida ei tundu miski enam endine olevat ja kogu elu on omandanud hoopis teise tähenduse. Ning isegi siis, kui maailm jälle argisema näo võtab, kui on olnud aega uue reaalsusega harjuda, isegi siis on selge kui põhjalikult on muutunud enda väärtushinnangud ning arusaam sellest, mis on elus üldse tähtis ja pingutamist väärt. Minuga juhtuski nii, mind puudutas miski, mis muutis täielikult mu maailma – ma õppisin armastama. Alles neli aastat tagasi, keskealise naisena, mitmeid kooselusid läbinuna.

Ma olen väga armastanud oma vendi ja oma poegi, aga oma mehi – sel moel mitte kunagi. Arvasin pikalt, et armastus polegi minu teema, et olen emotsionaalses mõttes selline väheväärtuslik – inimesed on mulle küll väga armsad, aga isiklikes suhetes on mul pea pigem selge ja “jalad alati natuke maas”. Tegelikult ei uskunud ma iial, et midagi sellist mu ellu tuleb. Teised otsivad armastust kogu elu, enamik ei leiagi, mina ei osanud seda isegi loota. Ja see tunne on täielikult muutnud ka minu arusaamu naistest ja meestest, paarisuhetest, ma olen jõudnud “koju”.

Ma tean väga paljusid inimesi, kes isiklikes emotsioonides on pigem mõistlikud, pragmaatlised, rohkem pea kui südamega otsustajad. Kui mu eelmine kooselu otsa sai, siis mõistuseinimene minus lõi pildi kaaslasest, kellega tahaksin luua oma järgmise suhte. Tollased parameetrid pole hetkel olulised, aga millegipärast ei tulnud ma üldse selle peale, et võiksin kokku saada kellegiga, kes puudutab mind armastusega. Mulle omaselt läksin Mehega kõigepealt voodisse. Ja küllap oleks sellest võinudki saada vaid üks väga hea seksuaalne kooslus, kuid saatus tahtis teisti. Ma jätkuvalt ei adu, mis päriselt juhtus, aga ühel hetkel ma teadsin, et seisan kui kõrghoone katusel. Mu süda ütles “hüppa”, ja mõistus “mitte mingil juhul”. Ma hüppasin… ja see oli karm. Mentaalselt ja füüsiliselt. 

Mulle tundub, et armastus on midagi nii totaalset ja jõukohane vähestele. Sugugi kõigil pole julgust seda vastu võtta. Ning mõnedki meist kes võtavad, eelneva vaimse ettevalmistuseta, põlevad armutult läbi, nagu maailmakultuuristki teada. See on nii sügav eksistentsiaalne kogemus, mis pöörab kõik ümber. Mina vaatan nüüd elu ja inimesi oma südame kaudu, elan kui “süda peo peal”, olen avatud, ja haavatav. Lihtne see vahel pole, aga teisiti enam ei saa. Kõik on samas kuidagi selge – kes meeldib, see meeldib päriselt, kui tunne lõppeb, siis tänutunne jääb. Vaadates pisut sügavamalt teist inimest, ka jumala võõrast, ma näen tema ilu, vahel see kõnetab, enamasti on pelgalt tähelepanek. Ma olen täiega armastuse usku ja see mõjutab kõike mu ümber.

Nüüd tean ma ka, et armastuse ring algab naisest ja see toimib vaid siis kui naine julgeb avada oma südame mehe jaoks. Hoolimata riskist haiget saada, hoolimata hirmust kaotada kontroll. Ainult siis kui naine loob selle ringi, võib mees samamoodi lubada endal olla aus, haavatav. Olen palju kuulnud naisi ütlemas, et miks nemad peavad alati esimesena andma, olema algatajad, loojad, avanejad. Ma ka ei tea miks, see lihtsalt on nii alati olnud – kui naine oskab või õpib tõeliselt andma, kingib elu või mees talle tagasi palju rohkem kui ta oskas iial tahta – armastust, tähelepanu, hoolitsust, pühendumist, kõike. 

Miski pole inimsuhetes absoluutne ja püsiv, ka me ise pole täiuslikud ning maailm on pooleli. Meie keha vajab pidevalt uut armu- ja õnnehormooni annust, igapäevarutiin võib tappa ka kõige tugevama tunde ja positiivsed emotsioonid ning positiivne suhtlus ei teki iseenesest. Just seepärast teenin ja imetlen ma oma kallimat iga päev. Ning olen talle siiralt tänulik, et ta jagab minuga oma elu. See on tegelikult lihtne – Mees on minu jaoks kõige ilusam inimene maailmas. Igatpidi kõige ilusam. 

Muidugi on meilgi hetki kus tüdimus või negatiivsus lämmatab hea. Kuid me saame oma mured kuidagi tasakaalukalt ära lahendatud: me ei lähe liiga vihaseks, ei muutu kurvaks ega hakka teineteisest eemalduma. Mulle väga meeldib Kevin Baconi põhjendus oma abielu pikaealisuse kohta: “The secret to a happy parternship? Keep the fights clean and the sex dirty”. See on nii õige kui üldse olla saab!

Ma kujutan päris elavalt ette, kuidas me Mehega oleme kunagi tulevikus kõige ärksam paar vanadekodus, keda naabertubade rahvas pisut põlastab (või siis kadestab) laupäevaõhtuse hääleka seksi pärast. Kujutan, kuidas me kahekesi tugiraamide najal tudisedes igapäevast jalutuskäiku teeme ja käsikäes Aktuaalset Kaamerat vaadates tukkuma jääme. 

Aga ausalt öeldes pole ka üldse tähtis, kuidas meie lugu lõppeb – kui me jaksame ja julgeme olla jätkuvalt sama ehedad, siis helgus, rõõm ja rahu jääb meie jaoks alati alles. Ma ei usu suhetesse, mis püsivad loogikal, usun hoopis, et ainsaks põhjuseks koos olla on see, et inimesed on lihtsalt koos õnnelikud. Siis on see õnnistuseks, see on igavene armastus.

Sa võiksid lugeda ka üht eriti ilusat armastusavaldust, palju sügavamat kui mina iial kirjutada oskasin https://tiinakaukvere.com/blogi/maailma-koige-hirmsam-ja-ilusam-asi. Kuigi erinevalt, räägime me Tiinaga ikka samast asjast – avali südamega elamisest selle kõige ausamas mõttes. Ja leppimisest, et miski pole ettemääratud, et selles maailmas juhtub asju – nii head kui ka halba. Kuid alati jääb igaühele võimalus oma süda avada kui elu seda pakub.