Kunagi pole hilja uuesti alustada!

Mu sõbral, ettevõtjal väikelinnas on üks keskealine naisalluv, kes on kibestunud, vihane ning pettunud kogu maailma peale. Teine sõber, tehaseomanik ütleb, et parim töötaja ongi 45+ naine, kellel on lapsed suured ja joodikust mees. Et sellised naised ei lähe töölt ära, kuna nad on nii lootusetud tuleviku, abikaasa, kogu oma elu osas. Meestega on sama lugu. Vaata mõnd hoolitsemata välimusega vormitut keskealist meest, kes näeb ainult halba – partneris, sugulastes, naabris, poliitikutes, igaühes, kes vähegi silma paistab. Seda tüüpi inimesed otsivad kõiges ja kõigis vigu ning hullem veel – oma frustratsiooni elavad paljud neist välja oma perekonna, sõprade, kolleegide, suvaliste inimeste peal. Neil kõigil on praegusel hetkel või kunagi varem olnud õnnetu ja mitte rahuldustpakkuv eraelu, mille painest nad ei soovi loobuda. Just ei soovi, sest tegelikkuses saab igaüks meist oma eluga edasi minna kui tahab. Aga millegipärast sageli seda ei tehta. 

Minu meelest annab vanus ja elukogemus hoopis eelise, et paremini elus toime tulla ning seda enam ei oska ma aksepteerida neid “kannatajaid, igavesi märtreid ja kõigi vihkajaid”. Soovitused – märgake pisiasju, nautige rohkem, kiitke oma partnerit rohkem, seksige rohkem, armastage ennast rohkem, need pole neile. Eespool kirjeldatud inimesed on nagunii kõigele käega löönud. Ma ei tunne neile ka kuidagi kaasa, vastupidi – hoian neist nii eemale kui saan. Olen täiesti teadlikult oma lähikonnast “väljakirjutanud” kõik sellised tüübid. Juba aastaid ei lävi ma näiteks ühe oma vihase sugulase, kibestunud sõbranna, eluvihkava vana kallima ja konfliktse naabriga. Tere ütlen kui juhuslikult näen, aga muidu meie eluteed ei ristu. Pole vist vaja mainida, et selliste suhete lõpetamine on kokkuvõttes mulle kaasa toonud ainult rõõmu.

Just isiklikud suhted määravad, kui õnnelikud või õnnetud me oleme. Head suhted vähendavad ärevust ja depressiooni ning teevad meid tugevamaks – nii vaimselt kui füüsiliselt. Seevastu halvad suhe suurendavad stressi ja tekitavad kurbust. Ja väga sageli kurbus = kurjus. Valu on see, mis inimese kurjaks teeb.

Mäletad Leida Laiuse filmi “Ukuaru”, kus peategelase Minna ema käratas talle: “Kui ei jaksa elada, siis sure ära’. Ei sure nii lihtsasti keegi, aga seda kuidas elada, seda saab küll valida. 

Me kõik oleme elus haiget saanud, vähemalt ühe mehe või naise käest – on selleks siis ema, isa, õde, vend, elukaaslane, sõber. Ma tean omast käest, et kõige õudsem on see kui haiget teevad need inimesed, kes peavad meid armastama ja kaitsma, kellest me sõltume, kelle hulka tahame kuuluda. Ometigi – enamike oma hingehaavadega saab teha rahu. Viletsad minevikusündmused saab ülekirjutada tänases tarkuses. Just halvad või kurvad kogemused on elu õppetunnid, mis on teinud meid selleks, kes me täna oleme. Aga see ei tähenda, et peaksime oma mineviku koormat kogu elu endaga kaasas kandma, laskma süütundel ja vihal ennast juhtida. Kõik paarid polegi mõeldud ju elu lõpuni kokku jääma, me pole ka võrdselt lähedased kõigi oma pereliikmetega, me ei vaja oma ellu vägivaldseid ning ebaadekvaatseid inimesi. Sellistest kaaslastest tulebki lahti lasta, enese ja sageli ka teiste lähedaste, näiteks laste heaolu pärast.

Õnneks on enamik meist võtnud rohkem või vähem vastutuse oma elu eest ja ei ole allaandjad. Me teame, et kõigil on elus nii kaotused kui võidud, et elu tähendabki toimetulekut nendega. Me usume iga päev, et meil on võimalusi teha midagi uuesti, parandada vigu, luua endale helgem tulevik. 

Me ei aja oma ebaõnne ka saatuse kaela. Kõik, kes ületavad teed, vaatavad ikka vasakule ja paremale. Ka need, kes saatust usuvad. Arusaadavalt on elus omajagu asju, mida ise kontrollida ei saa. Me satume vahel sündmuste keeristesse, mis ei ole meie muuta ja mõjutada, aga me ei kaota samas üht inimese suurimat võimet – leida üles see osa, mille eest saame vastutada. Ja isegi kui vahel on ainus, mis meist sõltub, iseenda suhtumine asjasse – siis selle üle otsustamine on ometigi meie võimuses. Ka siis kui “laual” on ainult halvad valikud, on nende vahel valimine meie privileeg. Päris hea on teada, et igast situatsioonist on olemas väljapääs, mis siis, et mõnikord on pääseteeks vaid olukorraga leppimine. 

Lõpuks kõige olulisem elus üldse – lähisuhted, ja siin suudame me lõpetada need kooslused, mis õnnetuks teevad. Andes nii endale võimaluse uueks alguseks ja ühtlasi ka võimaluse inimestel oma minevikust edasi liikuda. Me usume alati, et kui on väga keeruline, siis see aeg lõppeb kunagi ära, me oskame pöörata oma fookuse heale, tuge ja usaldust pakkuvale.  

On ikka nii meeliülendav teada, et meie ei ela tervet oma elu ära vaid ettekäändeid leides, et miks meil pole oma plaanide või südamesoovide täitmiseks võimalust. Vastupidi, me usume, et inimene pole loodud ainult töötamiseks ja raha teenimiseks, vaid eelkõige nautimiseks, lähedastega aja veetmiseks ning tähendusrikasteks hetkedeks. Me oskame elada! 

Need vähesed, kes ennast esimeses lõigus mainitutena ära tundusid võiksid endalt küsida vaid üht: Miks just mina selline halbade ja nõmedate inimeste külgetõmbaja olen? Äkki on küsimus minus endas? 

Repro: Ludovic Baron

https://ludovicbaronshop.fr

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s