Elu õppetund (üks paljudest)

Minu ülikooliaegne kallim oli alkohoolik. Tollal kui me koos Tartus õppisime, võtsid peaaaegu kõik tudengid napsu, ka minu tollane kaaslane ei erinenud teistest. Kui ehk vaid selle poolest, et tema peod lõppesid alles siis kui kõik joovastav otsas oli ning juurde enam kuskilt ei saanud.
Alkohol on alati olnud odavaim, käepärasem ja kiirem tujuparandaja, mõnus lõõgastusvahend ja suhtluspinge mahavõtja. Aga kus on piir kui joomisest saab sõltuvus? Mina seda “piiri ületust” oma kallima puhul ei märganudki, kuid ühel hetkel oli kõigile lähedastele selge, et mehel on alkoprobleem. Ainus, kes seda ei tunnistanud, oli mees ise. Ka siis mitte, kui sõbrad enam külla ei kutsunud, kui suhted perekonnas pingestusid, kui kool pooleli jäi, töökohad kadusid ja tekkis probleeme politseiga.

Ma tõesti lootsin aastaid, et ta võtab end kokku. Tundus täiesti arusaamatu, kuidas nii intelligentne ja särav mees ei saa joomist lõpetada. Ma uskusin, et mul õnnestub teda aidata ning tegin, mida pidasin õigeks – vedasin teda pidudelt koju, viskasin pudeleid ära, peitsin ära raha, auto- ja korterivõtmed, maksin võlgu, silusin tööandjatega suhteid, anusin, ähvardasin, nutsin, manipuleerisin, ravisin haavu ja kasisin. Wismar, parimad psühhiaatrid, nõiad – kõike sai proovitud. Kusjuures, ma ei olnud selles võitluses sugugi üksi, ka tema pere pingutas samamoodi. Kuid lõpuks vaheldusid mehe järjest lühemad kainuseajad nädalaid kestvate joomatsüklitega, mil ta oli kogu aeg vine all. Ma nägin päev päeva järel kuidas lähedane inimene degenereerub igas mõttes, kuidas temas kaob kõik, mis kunagi oli ligitõmbav. Ühel päeval sai see lugu minu jaoks lõplikult läbi, korjasin oma asjad kokku ja tulin sellest suhtest tagasi vaatamata ära. Jah, tagantjärgele tarkusega oleksin pidanud seda palju varem tegema, aga ju siis ei saanud. Aga ikkagi ärkasin peale lahkumist veel pikalt hommikuti hirmuga, et kuidas tal läheb, kas ta käib ikka tööl või on jälle joomaperiood ja kas ta üldse elus on.

Sellest kooselust on palju aega möödas, olen unustanud tollased emotsioonid, kuid seda nüüdseks teispoolsuses olevat meest meenutan täna tänutunde ning soojusega, meelde on jäänud vaid hea. Aga see ei vähenda saadud õppetunni tähtsust. Ükskõik kui halvasti see ka kõlab, ma tean 100% – kui su partner või keegi teine lähedane on alkohoolik, siis tuleb ta maha jätta, minna tema juurest ära nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik! Isegi siis kui see tundub võimatu, ja sageli see ongi peaaegu võimatu, aga kahjuks on see ainus tee, kuidas ennast ning ka seda inimest aidata. Sest nii kaua kui joodik tunneb, et keegi veab ta hoolimata kõigest hädast välja, et ta on kellegile vajalik, et keegi aitab tal elada, joob ta edasi. Ainult tema ise saab oma elu muuta ja eelkõige peab ta tahtma seda teha. Mõnda joomahaiget aitab surmahirm, mõnel saab villand siis kui ärkab suvalises urkas nägu kuseloigus, mõnel veab tervis alt ja mõni leiab jumala, vahet pole mis just. Aga see on ainult ja alati iga alkohooliku isiklik otsus joomine lõpetada. Või siis edasi juua.

Tekst ilmus Buduaari 2018 aasta novembri-detsembri numbris.

Repro: Jeremy Worst

https://jeremyworst.bigcartel.com

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s