Alati on inimesi, kes arvavad, et nemad teavad, kuidas on “õige” elada – millises eas ja kellele lapsi sünnitada, milline on sobiv amet, mida on kasulik juua ja süüa ning kellega ja milviisil tohib voodisse minna. Ja kui seda “õiget elu” ei elata, siis teavad nad samuti, et jääd “rongist maha”, oled vaene, üksik ja õnnetu.

Janek Mäggi esines mõningad aastad tagasi seisukohaga, et paljud naised elavad oma elu valesti. Tema sõnutsi seisneb naiste suur viga selles, et nad käivad ülikoolis, teevad karjääri ja siis kolmekümneselt otsustavad hakata endale meest otsima, keda nad muidugi ei leia – see rong on lootusetult läinud. Kuid samavanune mees – see on tema meelest juba midagi. Tal on töö, tal on natukene haridust, tal on mõistust, ta saab asjadest aru, võib-olla tal on auto, võib-olla tal on koht, kus elada. 

Tollal panid need silmnähtavalt enesekeskse mehe arusaamad mind vaid õlgu kehitama, et keda tema arvamus ikka huvitab. Aga nüüd, kui Mäggist on minister saamas, tekkis mul küsimus, kas see on ikka okay, et Eesti saab ministri, kes ei respekteeri naisi (ja ka mehi), kes elavad temast erinevalt? 

Mind on kasvatatud arusaamas, et naised ja mehed on tugevad, saavad alati ise hakkama ning on oma valikutes vabad. Nii ma olengi kogu elu vaid endale lootnud, kiiresti otsustanud, vähe põdenud ja loomulikult igati ise toime tulnud. Ma olengi see “veaga naine”, kellel kolmekümneaastasena oli inspireeriv töö, kõrgharidus, omajagu elu- ja suhtekogemust, samuti auto ja vaid mulle kuuluv koht, kus elada. Kuid – oma esimese lapse sünnitasin alles 34 aastaselt, ehkki oleksin võinud seda soovi korral teha ka viisteist aastat varem, siis kui olin esimeses pikemas kooselus. Seda rongist mahajäämise tunnet või hirmu üksinduse ees pole ma iial tundnud, ei kahekümne-, kolmekümne- või neljakümne aastasena. Hoopis vastupidi, ka täna (olles neljakümmend kuus) tunnen end viibivat kui Berliini Hauptbahnhofis, st ronge, mis mind sõitma ootavad, on rohkem kui vajan.

Minu armas sõber Kati sai oma abikaasaga tuttavaks põhikoolis, nüüd (kolmekümneaastastena) saavad nad kohe-kohe kolmanda lapse, nad on igas kategoorias terviklikuimad perekondi, keda ma näinud olen. Samas teine sõber Monika (kohe saab viiskümmend) pole oma hipielust veel loobunud. Kunagi ei tea, kus maailma otsas ja kellega ta parasjagu koos on ning mida just täpsemalt teeb. Mina ei usu, et keegi teistest õigemini elanud on, ainus mis loeb – me kõik oleme rahul ja õnnelikud. 

Kahjuks lähevad teiste arusaamad elust meile ikkagi rohkem või vähem korda ja just seetõttu võiksime oma väljaütlemistes hoolivamad olla. Ning seda nii lähiringis, aga rohkem veel avalikult. Ma loodan, et enamik meist ei arva nii nagu Mäggi, et „mehe väärtus on seisnenud tema raha hulgas ja alles siis selles, kes ta on”, et “enamasti on muidugi just toredatel meestel palju raha ja jobudel mitte midagi”, et “naistel on väga palju eeliseid kuni vanuseni 30, hiljem on olukord muutunud juba keerulisemaks – nad ei ole enam nii säravad, nad ei ole nii innukad”, et “20-aastast meest ei taha mitte keegi enam, tal ei ole majanduslikult mingit kindlustatust, ta on kõrend, suhteid ei ole”…  Vägisi tuleb meelde piiblis kirjeldatud abielurikkuja naine, keda juudid tahtsid patuteo pärast kividega surnuks loopida ning kelle elu päästis Jeesus Kristus, öeldes: “Visaku esimene kivi see, kes on ise patuta”. Janek peaks kristlasena seda lugu vägagi hästi teadma! 

See, kuidas elame ja milliseid suhteid loome on igaühe enda valik ja otsus – vanus, haridus ja varanduslik seis on vähemtähtsad selle kõrval, kes me ise inimestena oleme. Samas need, kes oskavad elust rõõmu tunda on kõigile head kaaslased igal eluetapil. Sestap ma usungi, et kui naisel ongi “tissid välja veninud, tagumik suur ja tal on olnud miljoneid erinevaid suhteid, mida ta pole suutnud pidada”, aga inimesena on ta lahe ja avatud, siis leiab ta iga kell endale uue partneri. Nagu samamoodi leiab partneri positiivne ja enesekindel mees, see kelle süda on õige koha peal. Mis siis, et ta näiteks sportlikkusega ei hiilga ning silmapaistvat ametit või materiaalset võimekust tal ka pole.   

Meil puudub igasugune õigus suruda teistele peale oma arvamust või mõista kedagi hukka erineva ellusuhtumise pärast. Pigem peaksime palju rohkem keskenduma iseendale ja lihtsalt elama. Elama oma ainsamat elu nii nagu ise tahame! Ja vahet pole, kas me oleme “uued” või “second-hand”, meie turuväärtus suhete osas sõltub ainult meist endist, mitte kellegi teise arvamusest!

Tsitaadid on võetud Janek Mäggi intervjuudest ja artiklitest. Ma soovin talle edu töös ja õnne isiklikus elus! 

Foto: FOTOSTUUDIO LUMIERE http://www.rene.com.ee