Ma kuulen päris tihti arvamust, et mis mul viga õnnelik olla, kuna olen alles värskes paarisuhtes, aga katsu pikas kooselus elu nautida või siis kustunud pereelus restart teha. Ega ma vastu vaidlegi, oma harjumusi ning käitumismustreid muuta on peaaegu võimatu ning enamikel paaridel see ei õnnestugi.
Kui Sina vaatad enda ümber, kui Sa mõtled ka oma paarisuhtele – kuidas tundub, palju on õnnelikke kooselusid? Mina tunnen mitut heas püsisuhtes olevat paari, aga nii kahju kui ka pole, sõpradest ja tuttavatest umbes pooled elavad omasõnutsi emotsionaalselt ja tihti ka seksuaalselt lõppenud kooseludes.

Mulle tundub, et enamik neist paaridest soovib elult lihtsalt mugavat (kuigi mis siin mugavat on) äraolemist, isegi kui reaalsus pakub peaasjalikult meelehärmi ja sageli ka siis kui nad päriselt kannatavad. Arusaadavalt on kooselust, kus sidujaks on ühine noorus, lapsed ja pangalaen päris problemaatiline lahkuda, samas on see võimalik. Aga miks ometi ei tea mitmendal suhteringil olles ikkagi lepitakse keskpärase või koguni haigettegeva paarisuhtega? Sellisest suhtest lahkumiseks oleks vaja vaid kohver pakkida, jagada peale ühiste mälestuste muud ju polegi.

Inimlikult ma muidugi mõistan, et lahti laskmine on alati keeruline, sest kui oled pannud millegisse kogu oma südame, siis tahaks väga sellest kinni hoida. Samas, miks elada olevikus, mis teeb nii õnnetuks ja panustada suhtesse, mil puudub ka tulevik? Seda lootust, et kunagi läheb kõik ilusaks ja heaks ning happy end on vanapaarina üksteise kaisus “Aktuaalset kaamerat” vaadates tukkuma jääda, seda pole, pole ju kunagi olnudki.

Halvas suhtes püsimine ei peaks aastaid kestma ja just lahkuminek annab võimaluse kohata kedagi, kes on Sulle kingituseks ja kellele Sina oled kingituseks. Arutasime mõni aeg tagasi Mehega, et kui oleksime kumbki oma eelmises pikas paarisuhtes olnud sama teadlikud kui täna, kas need kooselud oleks kestma jäänud. Kindlasti oleks need olnud õnnelikumad kooslused ja kindlasti oleks me olnud oma tollastele kaaslastele paremad partnerid, aga lõppenud oleks need liidud ikkagi. Ning pigem varem kui hiljem.
Iga suhe kestabki vaid niikaua kui sellesse panustatakse, niikaua kui mõlemad pooled leiavad, et on põhjust seda teha. Aga kui enam ei pühenduta, siis järelikult suhe ei inspireeri. Ma ei arva, et peaks kergekäeliselt lahku minema, kindlasti mitte, aga täiesti tarbetu on aastaid niisama vegeteerida kui ise selgelt tead, et tegelikult on kõik läbi.
Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Suhtes on teise inimese tähelepanust ilmajätmine kõige levinum, karmim ja haigetegevam relv. Nii et see, kes armastab, pingutab ühel või teisel moel alati, nii suhte alguses kui ka hiljem.

Kaua siis peaks püsima suhtes, mis enam ei rahulda? Millal ja kas tasuks edasi liikuda?Vastus tuleb igaühel endal leida. Paraku, mugavustsoonis püsides kardetavalt sinna jäädki. Sa võid vabalt veeta terve ülejäänud elu kümneid ettekäändeid leides, et miks Sa oma kehvast kooselust ei lahku. Üks tähelepanuväärne nüanss veel, sellel on oma hind – rahulolematus, pettumustunne, käestlastud elu, mille oleksid võinud õnnelikumalt veeta.
Eks Sa ise tead, mis Sulle hea on, aga ole siis oma otsusega rahul ka, mitte ära kurda ja hädalda igal kokkusaamisel, kui p…s kõik on. Lõppude lõpuks on leppimine olemasolevaga ka lahendus.

Ma ise olen siinkohal radikaal ja pooldan teadvustatud õnnes elamist. Elu on liiga lühike, et see kannatades või tuimuses veeta ja seetõttu pole ma iial enam nõus olema mugavussuhtes.
Olen lõpuks aru saanud, et koos tasub olla vaid sobiva, loomult sarnase partneriga.
Tasub otsida sarnast intellektuaalsust, seksuaalset energiat, emotsionaalsust, spontaansust, pragmaatilisust, hoolitsemisvajadust, tolerantsust, sisemist ja välist ilu, füüsilise liikumise vajadust, optimismi, maailmavaadet, ühised väärtusi. Samuti peaksid olema lähedased toidu, muusika ja lõõgastumise soovid.
Ja kui seejuures ei püüta üksteist ümber kasvatada, kui aksepteeritakse oma kaaslast niisugusena nagu ta on, siis äkki ongi võimalus olla koos tõeliselt õnnelikud. Nautida elu ja teineteist, igas päevas.

Kui teema puudutab, siis kuulake üht suurepärast saadet https://vikerraadio.err.ee/v/peresaade/saated/217df54c-ecca-4827-bfab-672fbf5f730c/peresaade-armastuse-hoidmine, kus pereterapeudid kõik imeselgelt kokku võtavad. Kogu see saatesari on hea, soovitan soojalt!

Repro: Alexander Sheversky http://www.sheversky.com