Ma olen 47 aastane naine. Kui ma ütlen oma vanuse, siis päris sageli reageeritakse üllatusega, et olen nii vana. Mind väga häirib, et keskealistesse ja vanematesse naistesse, ja vahel ka meestesse, suhtutakse Eestis sageli põlguse või üleolekuga. Üldlevinud arvamuse järgi peaksime vananedes muutuma sootuteks ja märkamatuteks olenditeks, kel puuduvad ambitsioonid, seksuaalsus ja vabadus elada oma elu kuidas vaid tahame.

Vaadake kuidas avalikult kommenteeritakse ja sildistatakse ükskõik millise keskealise (ja sageli ka noorema) naise mõtteid kui need veidigi erinevad normist. Ka nõmedad naljad PSMist ja menopausist on meie ühiskonnas nii tavalised. Igale emotsioonile ning muutusele naise elus, ka normaalsele vananemisele, kleebitakse silt külge. Ja seda tehakse igal tasandil, kahjuks ka naiste endi poolt. Oi kui tihti olen kuulnud naiste suust sellekohaseid iseennast mahategevaid või teisi naisi halvustavaid kommentaare. Ma ise ei tea midagi küll üleminekuea probleemidest ja sedagi, kas menopaus puudutab igaüht või on ka naisi, kellel see aeg möödub peaaegu märkamatult. Jah, mu keha pole enam kahekümne – või kolmekümnese oma, aga ma tunnen end jätkuvalt väga elujõulisena. Kuid samas tajun selgelt, et minu kui naise vananemine ning sellega kaasnevad muutused, on ühiskonnas tabuteema, isegi häbiväärne.

Vananemine ei jäta mind külmaks, kedagi ei jäta. Ma ei muretse üleliia selle pärast, aga sellega lõpuni leppida ja allaanda ma ka ei taha. Olen üsna kindel, et terve olles saan rohkem kui paarkümmend järgnevat aastat samasugust aktiivset elustiili jätkata. Minu viis aastat vanem elukaaslane tahab läbi sõita veel vähemalt viieteist Vasaloppeti suusamaratoni. Seega tean, et temagi elutahe ja vorm ei kao kuhugi. Ainus, mida me koos loodame, et piisavalt jaguks samasuguse suhtumisega eakaaslasi. Et oleks kellega koos mõnuga vananeda ja sobivas tempos elu nautida.

Kui me naistena suhtuksime iseendasse palju suurema lugupidamise ja armastusega, siis oleks ka teistel keerukam meid maha teha. On palju arusaamu, mida keskealine naine võiks esmalt endas ja ühiskonnas laiemalt muuta. 

Me võiksime öelda, kõva häälega öelda, et küpsus toob ellu uued võlud, et meil kõigil on omajagu suurepärast aega veel ees ja me elame selles teadlikult õnnelikult ning just nii nagu ise tahame! Ei saa ju lõpetada elamist enne lõppu? Meid keskealisi naisi on palju ja juba seetõttu on meil võim suhtumist muuta. Päris kindlasti on.

Mina mõtlen 47sena endast nii:

Ma tean, et vanus ei ole takistuseks ja minu “parim enne” ei jõua tegelikult kunagi kätte. Ma arenen ja kasvan inimesena kogu elu ja ühegi unistuse täitmise jaoks ei ole ajalisi piiranguid.  

Mul on ees veel palju häid aastaid. Ma ei tea, mis juhtub, aga ma mõtlen sellele kui lõpmatult võimalusele. Avatud meel ja kasvõi natuke julgust väljakutsed vastu võtta on vähim, mida saan enda heaks teha.

Ma ei põe mineviku pärast. Oli, mis oli, mina elan praegu ja siin. Olen loobunud harjumustest, suhetest ja inimestest, pea kõigest, mis on end minu jaoks ammendanud. Olen andnud endale korduvalt võimaluse uuesti alustada ja samamoodi ka inimestele oma minevikust võimaluse edasi liikuda. Jah, see on olnud stressirikas, kuid ka ainus variant õnnelikumaks eluks. Elu on liiga lühike, et raisata seda kahetsusele.

 Ma tean, et minu olulisus tööelus järjest kasvab, ma olen kogenud ja pühendunud, piisavalt tasakaalukas ja usaldusväärne. Head inimest hinnatakse igal pool ja seal kus seda ei tehta, seal ei peakski töötama. Ma olen oma põhitöö kõrval tahtnud teha ka muud ja olen seda teinudki. Kuigi olen nii oma karjääris kui ka õpingutes mõnikord ebaõnnestunud, siis see ei loe, väärtuslike kogemuste ja uute tutvuste võrra olen rikkam ikkagi. 

Enesehaletsus on täiesti mõttetu emotsioon. Vahel on tõesti väga raske, mõnel päeval seda lootusekiirt peaaegu ei paistagi. Kuid ohvrirollis olek ei tee kunagi asju korda, ei too tagasi kaotatut, ei muuda toimunut. Ma tean, et ükskõik mis ka ei juhtuks, ei anna ma kunagi alla. Tõusen püsti ja elan edasi ning teen seda pigem varem kui hiljem. Kuid ma ei looda ainult endale, kui olen tõeliselt hädas, siis otsin abi. 

 Ma hoolin enda tervisest ja välimusest. Ega ma arvagi, et viisteist aastat noorem välja näen, aga heas vormis, kaunis ja küps naine olen ma igatähes. Ja ma meeldin endale sellisena väga. 

Ma ei tea ühtegi harrastust või hobi, mida vanus takistab mind proovimast. Iseasi, kas ma tahaks näiteks langevarjuga hüpata või sukelduda. Aga kui tahan, siis teen mida iganes. 

Ma tean, et maailmas on palju suurepäraseid ja mulle sobivas eas mehi. Ja kui peaksingi kunagi mingil põhjusel uuesti vallaliseks jääma, siis vähemalt ühega neist kohtun ma nagunii. 

Ma olen seksuaalselt super vormis. Ma tunnen ja armastan oma keha; ma tean, mis mulle meeldib, mida ma soovin ning ma julgen seda väljendada; mul pole tabusid ja hirme; ma ei tee mittevajalikke kompromisse; ma ütlen “jah” kõigele, mida soovin kogeda. Ma arvan, et seksuaalsed naudingud on elu üks põhivajadusi ja see on minu elu oluline osa aegade lõpuni. 

Elan kirglikult iga päev ja teen mõnusaid asju. Ma ei lase ennast häirida kellegi arvamusest, kuid püüan ka ise võimalikult vähe hinnanguid anda. Ma võtan elu, iseennast ja teisi vabalt ja mitte üleliia tõsiselt.

Ja veel – kui menopaus mind tabab, siis jagan uhkusega enda pilti hormoonplaaster õlal ning räägin avalikult ja päris ausalt sellest, kuidas ma selle kõigega toime tulen. Ma ju tean, et see kuidas ennast tunnen, sõltub ainult minust endast ja minu väärtus naisena saab langeda ainult minu enda peas. Ning seda ei juhtu.

 

Foto http://www.rene.com.ee