Kõik minuealised naised ja mehedki on ülesse kasvanud teadmisega, mida korralikud tüdrukud teevad ja mida mitte – korralikud tüdrukud ei flirdi, ei väljenda oma seksuaalsust ja ideaalis leiavad endale ühe ja õige partneri esimesel korral. Kogu nooruse kuulsin, et korralikud tüdrukud peavad poistega enne intiimsuhte loomist pikalt käima ja süütust hoidma. Kuigi päris elu on paljudel hoopis teistsugune, siis selline “korralikkuse nõue” ei kao osade inimeste peast ka siis kui vanus ületab 40 eluaastat.
Minu meelest on ka järjest rohkem neid ühiskonnagruppe, kes teavad täpselt, millised peaksid olema inimeste õigused ja vabadused abielu, monogaamia, ning seksuaalpraktikate osas. Äärmuslikumad näited on „traditsioonilise perekonna kaitsjad” ja vihased naised erinevatest feministide gruppidest. Jah, ideena peaksid nad olema küll täiesti teine teisel pool rindejoont, aga ometigi ütlevad mõlemad, et nemad teavad, kuidas on õige armastada. Lugege nende kirjutisi (omal vastutusel, see pole soovitus), siis mõistate, millest räägin.
Ma ise pole üleliia korralik kunagi olnud. Ega ma vist seda eriti varjanudki, nooruses vaid natuke ema ja vanaema säästmiseks. Minu meelest pole üldse oluline, kellega ja kuidas seksida. Loevad vaid enda ootused, ihad ning emotsionaalne seisund, loeb see, kuidas ise ükskõik millise olukorraga toime tuled. Mina ei ütle kellegile, missugused on õiged seksuaalpraktikad, ma tean vaid seda, mis sobib mulle. Kuid naljakal kombel on piisavalt neid, kellel minu, 46 aastase naise seksuaalsuse suhtes on kindlad veendumused ja seda peetakse vajalikuks ka väljendada: “selliste naistega minnakse voodisse, aga ei abielluta”, “seks ilma tunneteta on enda raiskamine”, “seksist vabalt rääkimine on piinlik”, “kõik, mis on seksuaalses mõttes tavapärasest erinev on räpane ning perversne”, “ise ristitud ning leeritatud, kuidas võib nii silmakirjalik olla” või tipp “sa oled liiga vana, et oma seksuaalsust demonstreerida”.
Sellist suhtumist evivad rohkem küll naised, aga alles hiljuti ütles mulle üks meestuttav, et kui peaksin mingil põhjusel üksi jääma, siis uut meest oleks mul jube raske leida. Ma olla liiga vabameelne, korralikud mehed minusugust ei taha!
Ma ei eita, mingil määral olen tundud vajadust hinnanguandjatele põhjendada, et miks ma just selline olen ja nii elan. Neil hetkeil olen kui uuesti see noor tüdruk, kellele kõige seksuaalset puudutava kohta öeldi – see ei ole sobilik, nii ei tehta.
Ausalt – äkki aitaks juba!
Kui palju on meie seas naisi, kes oma soovid on selle “korralikkuse” pärast maha matnud! Kes põevad oma vanuse ja ihade pärast ja seda isegi nüüd, kui pool elu on möödas!
Me elame maailmas kus on palju vägivalda kuid me kuidagi lepime sellega. Aga kui asi puudutab keha, vagiinat ja peenist ning oh issand, seksi – siis hakkavad inimesed kartma. Tegelikult peaks ju vastupidi olema. Seksuaalsus on kõikehõlmav, seda ei saa kontrollida või väljalülitada, see on elu osa, me kõik oleme siin tänu seksile.
Seksuaalsus ei kao ka küpsedes ja vananedes. See lihtsalt maetakse lähikonna ning ühiskonna survel sügavale endasse, seda teemat ei puututa, ei avalikult ja paraku tihti ka salamisi.
Ma ei suuda leppida levinud stereotüübiga, et naised (ka keskealised ja vanemad naised) tegelikult ei taha seksi, see pole enamikel juhtudel absoluutselt tõsi. Jah, on küll naisi ja mehi, kel puuduvad igasugused seksuaalsed soovid, aga nad on erandid.
Ma tahaks elada maailmas, kus iga naise isiklikud seksuaalfantaasiad on sama palju väärt kui meeste omad ning kõigil on õigus nii seksist keelduda, aga ka seda soovida. Maailmas, kus kellegile pole vaja ette kirjutada, milleks nad oma keha kasutada võivad ja millised nende ihad olla võivad. Niipalju kui on erinevaid naisi on erinevaid seksuaalseid soove, naised ei ütle seda ainult välja. Aga võiksid ja peaksid!
Kui me saame iseenda seksuaalse olemise tundmisega hakkama, siis leiame tee ka teiste inimesteni. See annab alguspunkti, kust edasi liikuda ja avardab võimalusi, mida teha. See ei peagi tähendama midagi ülimat pöördelist magamistoas, vaid annab lihtsalt väe avastada enda ja oma kallima(te) seksuaalsust. Ja ma tean, mida räägin – see võti on igal naisel olemas, laske see vaid välja võtta.
Ma tahaks, et naistel, kui soovite siis minuealistel naistel, oleks piisavalt eneseteadlikkust, julgust elada ja ise tahta. Et naised lubaksid endale olla päris nemad ise, ka oma seksuaalsuses. Isegi siis kui seda ei mõisteta, kõikide eelarvamuste ja hoiakute kiuste.
Repro:
margitmeikar 
Huvitav, me mõlemad olnud oleme noored 90ndatel, mis oli pööraselt vaba ja vabameelne aeg, oluliselt vabam kui praegu. Ja mul on nüüd konflikte Ygeneratsiooniga, kes armastavad korda, ordnungit, reegleid, hierarhiaid. Aga OK, mina küll ei mäleta, et oleks jubedalt toona mingeid soorolle peale surutud.
Aga see on õige, et naised säilitavad seksuaalsuse peaaegu surmani vanas eas, erinevalt meestest.
MeeldibMeeldib
Feministeeriumis on viis naist. Kas nad just permanentselt vihased on, ei tea või õigemini pole põhjust arvata. Pakun, et on sama vihased kui sina või mina. Ma näiteks täna ei ole (veel) kordagi vihastanud, kaks korda olen tundnud nördimust. Kas see klassifitseerub vihana? Üks õpilane (õpetan täiskasvanutele rootsi keelt) hakkas mind ja rootsi keele õppe nõudmisi maha tegema, kuna tema mehelikkust oli riivatud, kuna ta oma kontrolltöös oli ebaõnnestunud. Vestlesime sel teemal. Ma siiski vihaseks ei saanud. Tema sai. Olen küll ainult Feministeeriumi lugeja vaid, mitte töötaja. Aga selle vihaga on siuke huvitav asi, et see on nagu miski rusikareegel, et sõna feminist või naine ette tuleb see lisada, kui on vaja seda naist või feministi naeruvääristada, tema usutavust kahandada, noh, lausa demoniseerida, kui soovite. Mis võib olla hirmsam ”vihasest naisest või feministist”? See peab ikka olema üks jube hirmus elukas. Sestap ”vihane”. Hüsteeriline on teine väga levinud sõna. Tavaliselt need naised ka ”räuskavad”. See paneb kah hästi paika. Kaagutamisest rääkimata. 😊
Ühesõnaga, need Feministeeriumi ”viis vihast feministi” pole mitte kunagi jaganud käske (aa, see ka veel, need vihased räuskavad feministid ka ”käsutavad”, võib sageli lugeda), kuidas seksida. Aga äkki on mul midagi kahe silma vahele jäänud. Kus neid käske jagatakse? Pane, palun, linki.
MeeldibLiked by 1 person
Oi, polnud eesmärk anonüümne olla. Sorry. Kohe login end selgemalt sisse. Evelyn Höglund on mu nimi.
MeeldibLiked by 1 person
Tere Margit,kas sa ise või Postimehe toimetaja asendas selle Feministeeriumi nimetuse üldisemaga.
Lihtsalt ega sõnum ei muutu ega muuda seal midagi, kas see nimetus eksisteerib või mitte.Samas on veidike imelik, et igasugused feministlikud grupid justkui kisavad ja väidavad, et neile ei anta kuskil sõna.Samas oletan, et kõikvõimalike feministide vihapursked ükskõik mis teemal jõuavad kokkuvõttes märksa kiiremini “eetrisse suuremates ajakirjandusväljaannetes” kui ekrelaste.Kui nüüd muidugi Helmed, Madison ja tinglikult siis ka Varro Vooglaid, kes erakonda ei kuulu, kuid ideeliselt sobiks justkui väga ideaalselt.
Mis veel feminismi puudutab, siis kõige hullem pole mitte see, kas feminism alandab mehi või naisi. Või on tegemist üldse LGBT-aktivistide tugigrupiga, kus “tavalisi” heterosuhteid on lubatud halvustada ja veits “ekslusiivsemaid” biseksuaale paremini esile tõsta.Rääkimata siis juba homosuhete ja queeride ülistamisest.
Mehena leian tegelikult, et feminism on vajalik, kuid siin on olulisel kohal teema, mis kujul. Kas mingi psühholoogilise abi grupina, kuhu meestel tegelikult asja pole, sest räägitakse naistele olulistest asjadest?Või siis varjatud kujul “homopropaganda” tegemist tõttu. Kusjuures feminism jaguneb tegelikult ka omakorda igasugusteks “harudeks” nagu ökofeminism, kristlik feminism, BDSM-feminism jne.Võtame aga nüüd selle kurikuulsa Feministeeriumi lehekülje lahti ning leiame suures koguses nutulaule, kuidas heteromehed vaeseid naisi, rääkimata seksuaalvähemustest ahistavad.
Kusjuures hetero ja konservatiivina tegelikult kardan, et see massiline “pervode kapist väljameelitamine” hoopis süvendab olukorda, kus heterod, homod ja muud vähemused kas üksteist ei mõistagi või hakkavad kas meedia või ühiskonna tähelepanu suhtes konkureerima.Piltlikult öeldes on kaunis veider lugeda kõikvõimalikke nutulugusid igasugustelt aseksuaalidelt või lesbidelt, kuidas naisi vägistatakse igas suhtes jõhkralt ning nonconsensual consent on tundmatu mõiste. Või et iga kord kui mees või ennekõike naine seksi soovib, tuleks partnerilt luba küsida.Soovitatavalt siis kirjalikult ja kahes eksemplaris, allkirjastatult.
MeeldibLiked by 2 people
Aitäh Sulle! Minugi maailmapilt on kohati vägagi feministlik (ära kellegile ütle 😁) ja tajun ka üsna teravalt kui naistesse, aga muuseas ka meestesse üleolevalt suhtutakse. Aga mulle tundub, et siin on tegemist olukorraga kus “koos pesuveega on ka laps kausist välja visatud” ja seda mitte feministliku liikumise pärast vaid osade äärmuslike naiste pärast kes end selle esikõnelejateks ütlevad. St tavaline naine end feministiks enam end nimetada ei julge, vistakse seltskonnast välja 😉.
MeeldibMeeldib
“Minu meelest on ka järjest rohkem neid ühiskonnagruppe, kes teavad täpselt, millised peaksid olema inimeste õigused ja vabadused abielu, monogaamia, ning seksuaalpraktikate osas. Äärmuslikumad näited on „traditsioonilise perekonna kaitsjad” ja vihased naised Feministeeriumist – ideena peaksid nad olema küll täiesti teine teisel pool rindejoont, aga ometigi ütlevad mõlemad, et nemad teavad, kuidas on õige armastada.” Siia oleks Feministeeriumi kohta kindlasti konkreetset viidet (konkreetseid viiteid) vaja, mis su sõnu toestavad. Vastasel juhul on see lihtsalt … vale.
MeeldibMeeldib
Tere Aetkuusk, ma targu uut katset teie lehele enam ei tee. See Upsi rubriik on kõige kõhedam 😬, peletate nii minusugused tavalised (feministlikud) naised täiesti eemale.
See pole mul sugugi esmane viide, loe teksti “Flirtige mõnuga” ka, kusjuures igasugu kurje naisi kirjutab mulle jätkuvalt vahelduva eduga ja põhimõttelist soovitab mul end meestearmastamise pärast põlema panna 😂.
MeeldibMeeldib
Viide tähendab konkreetset allikat, millel väide põhineb, mitte oma projektsiooni esitamist selle kohta, mida olemas ei ole 🙂
Mina ei olnud sinu blogist varem teadlik ja pole ka siia kunagi kirju saatnud, nii et siin on vist midagi väga segamini läinud.
MeeldibMeeldib
Ega ma Sind ju mainigi?! Aga kui järgmine kord veel keegi feministeeriumi omadest mulle messingeris vihakirja kirjutab, siis panen nime ja pildiga tekstid FBsse ülesse 🤗. Vooglaiu tüübid on selles osas süütud mis süütud.
MeeldibMeeldib
Feministeeriumi omadest? Juba ette teades, et seda vastust ei tule (kuna see on vale), siis palun edaspidi võtta teadmiseks – hea tava on see, et mingi väite, mistahes väite, esitaja oma sõnu viite või mõne muu allikmaterjaliga toestab. Kui keegi on sulle Feministeeriumi nimel saatnud vihakirju, siis on mul väga kahju, aga see ei ole kindlasti keegi Feministeeriumist.
Su lugu on iseenesest hea ja sisukas, välja arvatud millegi ainult sinule selgete asjaolude tõttu loodud võltsvastandus ja süüdistused.
MeeldibLiked by 1 person
Aga Margit, kui sulle on vihakirju saadetud Feministeeriumist või Feministeeriumi nimel, siis võid vabalt need kirjad avalikult üles panna. Esiteks oleks siis näha, et sind pole mõtet anonüümselt oma nimega sõimama hakata ja teiseks et su postkast pole prügikast, kuhu postitada kui naabrite koer ulub,kliendid ja ülemus on nõmedad ning boyfriend,kellega oma sita sissetuleku tõttu koos ollakse sunnitud elama,ajab ligi.
MeeldibLiked by 1 person
Sooviks ka viidet, et kus feministid või Feministeerium on teinud ettekirjutusi, et kuidas on õige armastada. Sinu tekst on vägagi feministlik, nii et kummaline, et samal ajal feministe sõimad, kuigi ise oled ka (kogemata?) feminist oma ideedelt. 😀 Ehk oleks abiks süvenemine ja uurimine, et mida feminism tähendab?
MeeldibLiked by 1 person
Ma ei saa üldse aru, kuidas sa selles kirjatükis feminismile vastanduse lood.
Millest selline seisukoht ja kus on need feministlikud “ettekirjutused”, mis seda seisukohta põhjustanud on? Ma ise olen ka feminist ning Eesti feminismiskeenet natuke tundes tean, et sinu mõtetega sarnased hoiakud on siin väga-väga levinud. Kas poleks mõistlikum ja toredam neis asjus pigem ühisosa otsida kui vastandusi luua?
MeeldibMeeldib
Tere Paula, vastandus on feministeeriumi vihasele osale. Nii täpselt kirjas ongi – vihased naised feministeeriumist, mitte feministid üldiselt.
Isiklikud kokkupuuted nendega on leebelt öeldes minutüüpi naist sildistavad. Olen sellest põgusalt näiteks tekstis “Flirtige mõnuga” ka kirjutanud.
Igasugune äärmuslikkus on mulle isiklikult vastuvõetamatu ja seetõttu on võrdlus asjakohane.
MeeldibMeeldib