Pea iga paarisuhte alguses on partnerite vaheline seksuaalne külgetõmme ja omavaheline keemia vastupandamatu. Enamasti ei saada päevade kaupa voodist välja ja need “mesinädalad” võivad kesta päris pikalt. Paraku see esmane kirg lahtub aja jooksul ka kõige seksuaalsematel paaridel ja sealt edasi on meie endi teha, kas liigume oma intiimsuses uuele tasemele või hakkab see vaikselt maha käima. Minu meelest lähebki enamus suhteid “käest ära” just selle pärast, et voodis muututakse iga aastaga järjest igavamaks ning konservatiivsemaks, algne mängulust ning pöörasus asendub rutiini ja mugavusega.
Enamikel meist pole kombeks vastarmununa oma suhteootustest, sh ka ootustest seksile rääkida. Me arvame, et kõik sujub iseesest – kui on armastus, siis sellest piisab. Paraku on elus sageli nii, et partnerite seksuaalne sobivus ja soovid ongi väga erinevad. Ja kuigi see saab selgeks voodisse minnes peaaegu kohe, siis just armumise faas ei lase meil tunnistada endale tõde. Me pigem loodame, et kunagi hiljem, suhte arenedes, need erimeelsused või erinevad ootused saavad lahendatud. Kuid kahjuks võivad kõik vähegi elukogenumad inimesed kinnitada, et kui juba alguses partneritel sarnast seksuaalset vaibi pole – seda ei tulegi, mitte kunagi.
Kokkusobivad partnerid leiavad aga sellise intiimelu rütmi ja sellised praktikad, mis mõlemaid rahuldab. See ei tähenda, et elus ei tule ette raskeid aegu või erimeelsusi mistahes valdkonnas, sealhulgas ka seksuaalsusega seonduvalt. Kui hästi või halvasti me ennast siis tunneme, sõltub eelkõige sellest, mida me nende keeruliste olukordadega peale hakkame. Kas me suudame ja julgeme neist oma partneriga rääkida või kannatame lootuses, et lahkhelid ise kaovad? Ma võin pikalt mõtlemata tuua kümmekond näidet oma tutvuskonna kooseludest, kus seksuaalset sidet enam peaaegu pole, kuid vähemalt ühe osapoole ootus sellele on olemas.
Näiteks Andres (45) on abielus juba 20 aastat. Ta armastab oma naist, peab teda oma parimaks sõbraks ja neil on intellektuaalne lähedane suhe. Aga nad praktiliselt ei seksi juba 5 aastat, naine pole enam huvitatud, enda sõnul ei erutu. Andres ütleb, et nad on ära proovinud kõik, mis võimalik (sealhulgas pereteraapia), aga midagi pole muutunud.
Kalev (43) on kooselus 15 aastat. Seksib oma naisega viimasel kahel aastal umbes korra kuus. Naine tunnistas Kalevile, et igasugune seksuaalsusega seotu ajab tal südame pahaks. Igapäevased nääklused ja vastastikune õelutsemine on nende elu osa.
Aga Kristjan (39) on vaid mõneaastases kooselus. Oma partneriga seksivad ca paar korda kuus ja alati mehe pealekäimisel.
Kolm näidet elust enesest, aga selliste “seksuaalselt üksijäetud” meeste arv on mõõtmatult suurem. Pealtnäha kooselud toimivad, aga tegelikkuses on midagi väga olulist puudu. Midagi, mille pärast on meeste enesekindlus vähenenud, nad tunnevad ennast mahajäetuna, mitte täisväärtuslikuna ja kõige selle tõttu kannatavad ka muud nende eluvaldkonnad. Iga kord, kui meestel õnnestub oma naine “ära rääkida”, on neil pärast nõme tunne teisele pealekäimise eest. Nad kõik tunnistavad ka, et selline harv seksuaalvahekord polegi hea, pinge on liiga suur. Nad kõik arvavad, et 40-50 aastane mees võiks ikka veel naisega seksida, mitte end ise rahuldada. Ja lõpuks ütlevad nad, et asi pole vaid seksis, nad tahaksid olla ihaldusväärsed, nad tahaksid, et nende vastu tuntakse huvi ja seda näidatakse ka välja.
Mehed tunnistavad, et nad on ise oma kooselus palju vigu teinud, aga nad ei jõua enam rohkem kõikide asjade eest vabandust paluda, ei jõua rohkem naiselt seksi kerjata, ei jõua kohe mitte midagi. Ja seetõttu mitmed neist joovad liiga palju, mõned on täiesti spordihullud, mõned otsivad meeleheitlikult kõrvalsuhteid, mitmed vaatavad pornot ja rahuldavad ennast ise. Kas see on normaalne?
Ma kindlasti ei taha teha vaid meestest ainukannatajaid, mitmete meeste naised on samuti minu head tuttavad ja seetõttu tean ka teise poole lugu. Naistel on omad põhjused, miks enam ei seksita ja needki tunduvad täiesti arusaadavad. Kõigil neil naistel on “vimm, mis on kogunenud salaja” ehk siis aastatepikkune solvumine ja pettumus väikeste asjade pärast, mistõttu usaldus ja iha partneri vastu on kadunud; üks häbeneb oma vormist väljas keha; paar naist tunnistab, et tegelikult pole seks neile kunagi eriti pinget pakkunud ja nad ei saa orgasmi; ühele on tema oma kaaslane varem öelnud, et ta pole voodis piisavalt hea ja see ei lähe meelest; ja üks tahaks lihtsalt kedagi teist, tahaks armuda.
Kuidas aga Sinuga on, kas Sa oled oma kooselu seksuaalse poolega rahul?
Esimeseks ohu märgiks, et asjad on korrast ära on see kui te oma paarisuhtes enam ei puuduta üksteist – te ei suudle, kadunud on spontaansed kallistused, silitamine jm väiksed õrnushetked. Aga kui olete jõudnud olukorda, kus on alles vaid nn pidupäevaseks (tähtpäevad, puhkusereis, jõulud ja jaanipäev), tuleks selle olukorra muutmine endale absoluutseks prioriteediks teha. Just seksuaalse iha kadumine saab paljudele paaridele saatuslikuks.
Kas on siis üldse veel lootust kunagine tuli uuesti hõõguma ja isegi põlema saada? Absoluutselt kindlasti, kui eelnev seksuaalne klapp on olnud hea, siis on see võimalik! Esimeseks eelduseks on muidugi mõlema partneri suur soov ja ka piisavalt avatust oma seksuaalsusega tegeleda, ka koos tegeleda. Lõppkokkuvõttes eksisteerib seks ainult ühes kohas: kõrvade vahel, st keskenduma peaks vaid sellele, kas ja kui palju iseendast Sa seksuaalsetele kogemustele annad. Ja ma tean mitmeid paare, kellele kriisist väljatulek on toonud täiesti uue kvaliteedi voodisse. Nii et kui Sa tõesti tahad oma kaaslasega koos õnnelik olla, tahad olla temaga heas lähedases suhtes, siis ära lase ühisel seksuaalsusel mitte kunagi vaibuda, mitte miski pole olulisem!
P.S. Ma oleksin võinud kirjutada selle teksti ka nii, et toon näiteid, kus “naised tahavad, aga mehed mitte”. Neidki on, aga tõele au andes palju vähem.
margitmeikar 
Olen 45 aastane mees (ei suitseta, ei tarvita alkoholi ning võtnud kaalu kontrolli alla), kes on olnud 10 aastat suhtes ( neist üle 6 aasta abielus) Paraku oma seksuaalelu pole me selle ajaga “korda” saanudki.
Minu kaassa ei suitseta, kuid on kerges ülekaalus (ning häbenab seega oam keha veidi). Tutvumise järel selgus, et tegu on süütu 37 aastase naisterhvaga kellel pole varasmast ühetgi koosleu ega seksuaalsuhte kogemust. Ka pole ta enda seksuaalse rahuldamise vastu eriti huvi tundnud. Seega pidime alustama suguelu eriti rahulikult, õrnalt, hoolikalt ja teineteist mõsitvalt ning hakkama kaasale seksualteadmisi ja oskusi nullist õpetama. Alguses esimesed kuud olime üsna “sagedasti” vahekorras ( kuni 2 -3 korda NÄDALAS). Kuna aga kaasa ise ei hakanud ka peale pikemat tutvust ise seksi vastu initsiatiivi ilmutama, siis kujunes seksuaalsuhete tiheduseks 1 kord nädalas või tihti ka kahe nädala jooksul. Jägenava paari aast jooksul olid seksuaalsuhte sagedusesks kord kuus või tihti harvemgi . Sega olime esimese 4 aasta jooksul olnud vahekorras veidi üle 40 korra, mida pole just palju. Kuigi olen tagasihoidlike seksuaalsete vajadustega, siis oli kord kuus isegi minu jaoks veidi vähe.
Ise olen kogu elu olnud üsna tagasihoidlike sekuaasete vajadustega ( max. 1-2 korda nädalas, kui partner rohkemat ei nõua). Kui mida edasi seda havemaks vahekorrad jäid ja viimase 5 aasta jookul on olnud üks 2 aasta pikkune paus ning viimati üks pea aastane. Sel aastal vist 2-3 vahekorda. 😦
Vahekordi kaasa naudib ja saab kergesti orgasmi, telle meelgib ka mulle oraalseksi teha, kuid alati pean mina algataja olema, mis tekitab tunde nagu suruksin enda soove peale. Mingi hetk ma väsisin sellest nii vaimselt, kui emotsionaalslet. Seksis võiks olla ka midagi spontaanset ja mulle ei meeldi end näha domineeriva või peale suruja rollis. Seega lõpetasin nurumise ja lasin asjadel omadoodu vaibuda.
Sooviksin ka olla ihaldatud ja “‘läbi tõmmatud”. Mis saks veel veetlevam olla, kui sind (ropusti öeldes) ometuks nussitakse. Seda aga vist minu eluajal enam minuga ei juhtu…. Kui sa oled elus head seksi saanud,siis seda enam tunned kui suur kaotus see on.
Meil on väga hea emotsionaalne ja intellektuaalne läbisaamine, ning lähedane maailmapilt ja ka tülisid pole, aga pole ka seda helluse ja hoolimise kõrgeimat astet mis paitamisest, kallistustest või musidest edasi ulatuks.
Oleme sellest korduvalat rääkinud, kuid ta a ei taha olla algataja, sest ei tunne end selles rollis hästi ning ei taha isegi arusaadavaid vihjeid anda, kui endal isu oleks. Silmist mina kahjuks neid soove aga lugeda ei oska.
Tegin ettepaneku sellest seksuaalterapeudi või nõustajaga rääkida, kuid see idee talle eriti ei meeldninud. Ütles, et ei tahaks neil teemadele võõrstega rääkida ja kuidas terapeut ikka aidata saab.
Põhimõttekindla ja tuu abielumehena ei ole kõrvalt suhteid otsisnud ning kuna käed on veel küljes ja töötavad olen ise endaga hakkama saanud – AGA SEE I OLE SEE mida sa abielust ja suhtelt ootada.!
Loomulikult on selline ssksiavaba elu mõjunud sooritusvõimele ja tervisle üsna laastavalt. Kui ka juhtub ime ja sooitakse peale piiiiiika pausi vahekorda on pauk minutiga lahti, sest parktikat ju pole. Mul oli enne seda suhet 3 aasta pikkune seksi vaba periood ja selleks, et enneaegset seemnepurskest lahati/üle saad tuli ise, meestearsti , emdikamentide ja kaasa abiga mitu aastat veava näha. Nüüd on aga kogu see toonane töö ilusti korstansse kirjutatud.
Kogu see olukord teeb väga kurvaks, sest ma ikkagi armastan oma kaasat ja teinekord tuleb nutuvõru suuümber , kui mõelsa, et kas tõesti sai mu seksuaalelu 40 eluaasta kandis otsa, olles vaid loetud aastad kestnud. (Alustsin 23 aastaselt ja seejärel oli pikkade pausidega mõni põgus suhe ning üks pikem ja hea seksiga visiitsuhe)..
MeeldibMeeldib
Mina näiteks vaidlen mõnes kohas vastu.Olen suhtes 6,5 aastat ja viimased 3 aastat on seks kadunud ja mitte minu poolselt vaid mehe poolt,olen sellest rääkinud ,olen skandaalitsenud ja ei ole nõus väljaspoolt otsima sest tahan oma meest ,ihaldan teda aga tema käest pean põlvinili paluma .Mu tervis kannatab ,mina kannatan ja kogu pere kannatab.Sellel on kindel põhjus mida mulle ei räägita või varjatakse.Ei ole alati naised need kes ei taha ja tänu sellele et pole sexi langeb minu enesehinnang rääkimatta kõigest muust!
MeeldibLiked by 1 person
Hea Piia, aitäh, et kirjutasid! Ja muidugi on omajagu vastupidiseid lugusid, arvangi, et neist räägitakse palju vähem, see on kuidagi piinlikum. Ma arvan, et mehed loobuvad seksist eelkõige kas psühholoogiliste- või terviseprobleemide pärast ja abi saavad nad siis ikka vaid ise otsida. Meestekliinikud Tallinnas ja Tartus on kohad, kuhu mehel tasuks pöörduda.
Aga on ka neid lugusid, kus seks oma partneriga ei paku enam üldse pinget ja ei leita ka põhjust või on emotsionaalselt ja füüsiliselt väga keeruline, et lihtsalt viisakusest teisele vastu tulla. Miks sellest partnerile ausalt ei räägita – hirmust haiget teha, kaotada mingi stabiilsus vms. Naistel on ju samamoodi, olen isegi olnud kooseludes, kus minupoolne seksuaalne huvi ühel hetkel täiesti kadus. Isegi kui ennem oli olnud suhtes palju probleeme, omavaheline läbisaamine oli tõesti halb, aga koos seksida oli ikka hea. Kuid siis kui vaatad oma partnerit ilma igasuguse kireta, mõte temaga seksimisest tekitab külmavärinaid, siis on lugu päriselt läbi. Vähemalt minu jaoks.
Sinu 6,5 aastat suhet on tegelikult päris lühike aeg ja kui sellest pea pool, 3 aastat on probleemsed, siis ma poleks väga optimistlik ühise tuleviku osas. Ma Sinu asemel teeks kõik, et saada selgust, milles asi on. Mitte skandaalitsedes, isegi mitte ikka ja jälle sel teemal rääkides, vaid rahulikult mõeldes, mida ma ise tahan ja millega ma olen nõus leppima ja millega kindlasti mitte. Kui endas on selgus käes, siis saaks võimalikult väikse emotsiooniga oma soove ja tegevusplaani partnerile tutvustada. Mõnes mõttes on see mehele ultimaatumi esitamine, ta peab peale seda valima, kas ta tahab abi otsida või kas tal on üldse vaja abi otsida või on põhjus kuskil mujal. Igatähes ta peab tegutsema. Tõde võib olla Sulle karm teada, aga parem õudne lõpp kui lõputa õudus. See pole soovitus, mina käituksin nii, kuna ma usun, et inimene peab elama rõõmus, mitte kannatuses. Hoia ennast 🙏🏻, Margit
MeeldibMeeldib
Olin pikas suhtes , 15a. Kui meil muu oli kõik metsas omadega siis seks oli viimase hetkeni kirglik, ka peale lahkuminekut mõnda aega, mis seal salata.
Kui ma arvasin, et pole väga seksuaalne inimene (st ei algata ise naljalt) siis peale lahkuminekut ja regulaarse seksi puuudmist sain aru, kuidas mul võib ka olla silmipimestav isu! Elagu Tinder ….. : D
MeeldibLiked by 1 person
Mul on rääkida vastupidine lugu. Antud artiklis on läbivaks teemaks, et naine ei viitsi, ei jaksa, ei taha olla partneriga vahekorras. Meil on lugu vastupidi. Mees ei saa, ei jaksa, ei taha olla minuga vahekorras. Nii juba 2,5 aastat. Pikim paus 1,5 aastat…
Olen temaga sel teemal vestelnud nii palju, miks on läinud asjad nii nagu on. Vastused on minu jaoks olnud mitte nii põhjendatud kui vaja. Küll ei sobi see aeg, küll on tegemist, küll ma ei erutu piisavalt kiiresti, küll on hirm et rasedaks jään, jne jne. Olen üritanud asja parandada nö piitsa ja präänikuga., tulemust njetu. Olen talle ka öelnud, et kui ma pole sinu jaoks piisavalt atraktiivne, siis võiks ju rääkida nii ja igaüks läheb oma teed. Vastuseks saan ainult, et kõik saab korda. Kelle jaoks? Tema jaoks?
Kas tal on armuke? Ei tea, ei oska öelda. Tõendeid pole ning kogu aeg on kättesaadav ja kodus olemas.
Asja teeb huvitavaks fakt, et muidu Me vahel on kõik korras. Saame hästi läbi. Käime koos väljas. Õhtul võtab kaissu. Musitab ja kallistab. Tülitseme, aga vähe. Meil on suhtes kõik olemas peale ühe ja väga olulise asja, seksi.
Ma pole mitte kunagi petnud oma teistpoolt, kuid üha enam saan aru miks inimesed seda teevad. Kui sul on suhtes puudu midagi olulist, siis lõpuks võibki asi karile joosta. Mõni vaatab vasakule, sest pole nädal saanud. Magada siis 1,5 aastat partneri kõrval sõbrana , on tase. Nii et kodanikud, mõelge väga hoolikalt enne kui teisepoole unarusse jätate. Ja kui te enam ei viitsi, ei taha, siis peaks mõtlema kuidas edasi…,
MeeldibLiked by 1 person
Aitäh Sulle mõtteid jagamast. Ma tean ka paari sellist kooselu, kus mehepoolne huvi on täiesti kadunud. Ja kui meditsiinilised põhjused, sh depressioon on välistatud (st ikka arsti poolt), siis ongi peaaegu võimatu arvata, mis on põhjuseks. Levinud arusaamad on, et mehel on huvi kellegi teise suhtes või ta on tegelikkuses gay. Aga ma olen lugenud ka mitut artiklit, mis räägivad, et meeste seksiisutus on maailmas süvenev nähtus, põhjused on sotsiaalsed (muutunud soorollid) ja ka keskkonnaga seotu. Tegelikult peaksin sellest kirjutama millalgi…
Igal juhul väga kurb lugu 🙁.
Mina ise oleksin küll selle 1,5 aasta jooksul loonud uusi seksuaalsuhteid, aga samas ma pole kindel, kas oleksin sellest ka oma partnerile rääkinud. Ehk ainult siis, kui teaksin, et see leiab mõistmist. Minu meelest on üksteise vajaduste (ja seks on üks põhivajadusi) ignoreerimine nii ebaaus, kui ei ole just objektiivseid põhjuseid.
Aga – ma austan loomulikult ka vastupidiseid arusaamu. Lõpuks taandub kõik sellele, kuidas me inimestena ise oma emotsioonidega toime saame, millega oleme nõus leppima ja kus on igaühe valulävi ning kannatuse piir.
MeeldibMeeldib
Soovitaks koguda abielunaiste arvamusi ja küll sealtki tuleks tavalisi tarkuseteri välja. Kasvõi see reegel, et mehed armastavad peamiselt silmade, naised kõrvadega ning see tähendab, et ühel süütenöör pikem ning kui teine pool sellele tähelepanu ei pööra ja oma käitumisega seda pidevalr kustutama kipub, siis kaobki huvi. Kusjuures naised suudavad edukamalt oma seksuaalvajadusi rahuldamata vastu pidada, mis ei tähenda et nad enam ei taha. Abielumeestel ei tasu eeldada, et abieluleping tagab kindluse, et igal hetkel on õigus saada ilma pingutuseta, tuletagu algusaegu meelde seda nn esimest armastust, kuidas siis käituti. No on ju vahe!
MeeldibLiked by 1 person
Just, seks ongi meeskonnasport. Ega tegelikult mehed sageli ei teagi, millised on naiste ootused, samas, paljud ikkagi soovivad naisi rohkem mõista. Eriti just kriisisituatsioonides. Ma ise olen oma meessõpradel soovitanud kuulata saadet naiste seksuaalsusest https://vikerraadio.err.ee/816253 ja see on olnud mõnelgi silmiavav teadasaamine.
MeeldibMeeldib
Pikas kooselus tekib rutiin ja mõlemale poolele tekitatakse sealjuures palju haavu. Kahju on sellest, et lahendusi minnakse tihti otsima välja poole kodu. Kirjutate, et mehed enamasti tegelavad eneserahuldamisega, kahjuks aga on sama suur osa, kui mitte suurem, kes peavad armukesi. Sama kehtib ka naiste puhul, mida aeg edasi seda rohkem, see on muutumas juba uueks normaalsuseks. Tänapäevaste vahenditega, kus nii suguhaigused kui ka rasedus on kergesti välditavad näib see olema lihtne lahendus.
MeeldibMeeldib
On omajagu asjaolusid, kus armukese olemasolu on ainus suhte kooshoidja. Ma pole kindel, kas see osapooli just õnnelikumaks teeb, aga hukka mõista ma kedagi ei tahaks.
Ja teisalt võib ju küsida ka, et kui paarisuhe on jõudnud niikaugele, et omavahel ei enam seksita, kas siis see nn truuduse leping on üldse kehtiv veel? Kas peale partnerite omavahelise seksuaalsuhte lõppu ongi seksiga kõik, elu lõpuni? Ja kui lahku ka mis iganes põhjusel ei minda, siis ongi vaid kolm võimalust – üldse mitte seksiga tegeleda (ma ei kujuta ette, kas selline enesepiitsutamine üldse enamikul võimalik on), end ise rahuldada (mis on ikkagi pikas perspektiivis aseaine) või püüda leida uus kaaslane voodisse.
MeeldibMeeldib